Ilma 19. sajandist pärit nikerdatud puhvetkapi, raamatute ja maalideta ei kujuta kirjanik ja ajakirja Kodukiri peatoimetaja Aita Kivi enda kodu ette – lemmikesemed elavad tema ümber koos temaga ja jutustavad igaüks oma lugu.
Aita Kivi räägib oma kodust läbi kirjaniku ja äsja 15. sünnipäeva tähistanud Kodukirja peatoimetaja silmade. Tema töö on tema elustiil, mida ei saa jätta vaid kontorisse, sest Aita kirjutab-toimetab palju ka kodus. Kodukirjas töötatud aja jooksul on kirjanik oma kodu märksa kriitilisema pilguga vaatama hakanud, kuigi välja näeb see ikka enam-vähem samasugune. «Kunagi tahan kindlasti ka põhjalikumaks remondiks aega leida, kui just enne seda hoopis uut elukohta ei leia – igatahes meelitan aeg-ajalt abikaasa müügis olevaid paarismaju vaatama,» muigab Aita.
Eri stiilide suhtes on Aita väga salliv. Naisele endale on ehk kõige südamelähedasem kolmekümnendate aastate funktsionalism, kuhu kuulub ka Alvar Aalto loodud mööbel.
«Nüüdisaegsetes kodudes meeldib mulle isikupärane stiilide segu, kus on kindel koht esemetel, millel elanikule oma lugu rääkida. Kus uus ja vana omavahel stiilselt kokku sobitatud,» räägib Aita. Ja täpselt nii on ka tema enda kodus.
Kaks uuendamiskatset
Tallinna ühe vaikse piirkonna ridaelamus kahel korrusel asetsev korter pakub huvitavaid sisustamisvõimalusi, kuid seab samas ka piirid – iga stiil kuuekümnendatel ehitatud majja ei passi.
Aita ja tema kunstnikust abikaasa Matti Pärk on oma kodud alati algusest peale ise sisustanud, kasutamata sisekujundajate abi. Sel aastal võeti ette kaks uuendamis- ja kujundamiskatsetust. Vannitoa osalise remondi käigus vahetati vana kraanikauss kandilise helevalge spaastiilist inspireeritud valamu vastu. «Eelmisest ilusam on see oluliselt, aga näiteks mõne õrnast materjalist topi käe vahel pesemiseks küll ei sobi,» arutleb Aita. Teine teadlik uuenduskatse oli pehme mööbel. «Eelmise aasta kaunite kodude konkursil osales palju kodusid, kus läbivad värvid sisustuses olid valge ja pruun. Ma kahtlustan küll, et vähemalt alateadlikult mõjutas selliste kodude rohkus mu kiindumust diivanitesse, mis praegu meie elutoas seisavad. Vahetasime kuus aastat tagasi siia kolides ostetud kollase komplekti nende vastu välja. Kindlasti sobivad need meie elamisse paremini, aga istumiseks pole nii mugavad kui vanad. Lösutamiseks võib-olla küll, aga mulle meeldib koduski istuda sirge seljaga,» räägib Aita.
Kirjutab kamina kõrval
Mis teeb kodust kodu? «Eeskätt inimesed, kellega koos seal elatakse. Aknavaade – seda ju enamasti suurt ei muuda. Toataimed, keda kaua kasvatatud. Läbiloetud raamatud. Puhtus ja kord. Unistused, mida nende seinte vahel unistatud, ja mälestused, mida meenutatud. Suuremad ja väiksemad esemed, mil elanikele oma lugu rääkida. Kunst seintel. Mugav, hästi disainitud mööbel muidugi ka. Ja värskete küpsetiste lõhn, mis välisuksest tulijale vastu hõngub,» jutustab kirjanik oma kunsti, taimi ja vanu armsaid esemeid täis kodus, kust õhkub soojust ka ilma värskete küpsetiste lõhnata.
Koduseks lemmiktegevuseks – lugemiseks ja kirjutamiseks – sobivaim paik on Aital kamina kõrval diivanil. «Ideaalne kirjutamisaeg langeb kokku videviku saabumisega. Süütan kaminas tule, panen põlema paar küünalt ja mängima lemmikmuusika. Oma neljanda romaani «Lähedused», mille loodan järgmise aasta alguses valmis saada, olen suuresti kirjutanud siiski kirjanike loomemajades Käsmus ja Ventspilsis. Selleks on oluline kas või kaks päeva järjest igas mõttes levist väljas olla,» räägib Aita.
Ehedad eesti kodud
Kodukiri on kodu-, mitte üksnes sisustusajakiri, ja seetõttu näeb seal n-ö klantskodudest rohkem inimeste endi sisustatud ehedaid eesti kodusid. Peatoimetaja tõdeb, et eesti inimesed on oma kodusid sisustades aina loomingulisemaks läinud. «Osatakse arvestada ümbritseva keskkonnaga, näiteks eestiaegset maja sisustades. Osatakse hoida ja eksponeerida ning uuega siduda esemeid, mil omanikule eriline väärtus.»
Vaadates pilte avaratest köök-elutubadest, veel rohkem aga neid kodusid külastades, on Aita üha enam mõelnud, et peaks ka oma kodus köögi ja elutoa vahelise seina maha võtma. Laskma ehitada ahju, kindlasti tellima uue köögimööbli. Siis ehk mahuks avaramaks muutunud ruumi ära ka lemmik-söögilaud – ümmargune ja tammepuidust, toekate sirgete jalgadega. Ja kuppel ripuks täpselt laua keskel. «Unistamiseks leiab ikka aega, aga sellise suure ümberehituse korraldamine eeldaks väga suurt pühendumist. Ja muidugi ka kindlat otsust enam mitte kolimise peale mõelda.»
