|
Riinat teatakse Pärnus kui Punase torni perenaist
ja samas kohas tegutsenud populaarse klaasikoja asutajat, kirjutab Pärnu
Postimees.
«Klaasikojal läheb hästi,» tõdeb hakkaja ettevõtja. Nüüdseks on see kolinud
Pärnu kunstnike majja kahe toaga pinnale: ühes ruumis paikneb klaasitöö ruum ja
teises sulatusahi.
Punases tornis jätkab tegevust kunsti-boutique. «Nii nagu algul oli
planeeritud,» sõnab Riina. «Oleme turismiobjekt, linna vanim ehitis. Meil pole
sellist probleemi, et rahvas ei käiks. Peame hoolt kandma, et meil oleks
korralik kaup.»
Kihlveoga ettevõtjaks
Klaasikoja areng toob ettevõtlikule Riinale sära silmadesse. Pärnu inimeste
huvi klaasisulatamise vastu on hästi suur ning klaasikojas peavad käsitöötunde
ka kooliõpetajad. Riina teab, et sel aastal on klaasitööd proovinud sajad
õpilased, peale selle turistid ja linnarahvas.
Kuidas Riina ettevõtlusse ja kunsti juurde sattus? Selgub, et pärast viit
Saksamaal elatud aastat otsustas Riina Pärnu ametikoolis majandust õppida.
«Tunnis arutasime, kui palju peab olema raha, et avada oma äri, ja mis
selleks peab tegema,» meenutab Riina. «Ajalehes oli kuulutus, et linna
peatänaval avab uksed Kungla keskus. Vedasin grupikaaslastega kihla, et avan
seal kaupluse ja pean sellega kevadeni vastu.»
Idee oli proovida, kuidas teooria tegelikkuses funktsioneerib. Maikuuks ei
olnud Riina pankrotti läinud.
Pärast käte löömist asus Riina hoolega kalkuleerima, mida tulevases äris
müüa. Kaup pidi olema selline, mida pole vaja eelnevalt välja osta. Kunst tundus
põnev, hobi korras on Riina alati natuke joonistanud ja kunstiliike katsetanud.
«Ma tean täpselt, et minust ei saa kunagi kunstnikku. Olen pigem käsitööline,
kunstitarbija. Kunst oli koolis mu lemmiktund. See on asi, millega olen kursis,»
kinnitab naine.
Kunstiharrastajast ja -tarbijast sai kunsti vahendaja. Kapitali oli 40 000
krooni ringis. Selle eest sai pisikese poe sisustuse.
Kaubakeskust rentis toona välja praegune abilinnapea Raul Sarandi, kes lubas
Riinale kuuenda korruse taganurgas väikse pinna. «Sellega oli mul jalg Kungla
ukse vahel ja juba kahe kuu pärast olin tirinal all peaukse kõrval fuajees, kus
tegelikult kaubanduspinda ette nähtud polnud,» meenutab Riina. Siis algaski äri.
Sellist ettevõtmist keegi üle kolme aasta vedada ei jõua. Oli väsitav ja tüütav
ning Riina loobus.
Kallis kodulinn
Kuid ühel hommikul linnas kõndides nägi Riina turismigruppi Punase torni
juurde viiva lukus aia taga. Giid lükkas aiaplangu eemale ja kõik turistid
piilusid kordamööda torni. Giid jutustas, et tegu on linna vanima ehitisega.
«Läksin näost punaseks: püha taevas, meil on keset linna torn püsti ja see on
kinni ning keegi seda rendile võtta ei taha,» mõtelnud Riina sel hetkel ja
pidanud aru, mis kala või konks seal olla saab, mis on tornil viga.
Koos Ülle Arikoga moodustas Riina osaühingu ja rentis linnalt torni. Kindel
plaan oli luua teisele korrusele galerii. Et seda üleval hoida, planeeriti
esimesele korrusele boutique.
«See on meie sponsorlus Pärnu kunstnikele, et nad saaksid näitusi teha,»
räägib Riina. Näitused vahetuvad kolme nädala tagant. Tänu Punasele tornile
tekkis mõnus meeskond: tornil on oma koduteater, Rein Laos on lavastanud tornis
esitamiseks neli näidendit. Peale selle kunstnikud ja käsitöölised, kes
valmistavad esemeid, mida boutique’is müüa.
Riina naudib, et saab olla kahe poole vahel, vahendada tarbijatele toodangut
ja suhelda loomingulise rahvaga. Häid emotsioone tuleb kahelt poolt.
Klaasikojas tegutsemine on rahva seas populaarne ka põhjusel, et hind on
soodne. Taskukohane on ta seepärast, et töös kasutatakse ära vana klaas, mida
loodusesõbralikust mõttest vaimustunud külastajad annetavad.
Imelised Alpid
Mismoodi ettevõtja aastate eest Saksamaale elama sattus?
See juhtus 1992. aastal, kui piirid avanesid. Riinal oli käsil kriiside
poolest tuntud seitsmes abieluaasta. Mehega aru pidanud, kas minna lahku või
proovida uuesti, otsustati jätkata. «Aga samal kohal ei saa ju uuesti proovida.
See oleks nagu lipp lapi peal. Mõtlesime, et lähme välismaale,» meenutab Riina.
Kõne alla tuli Saksamaa.
Toona peresid koos lastega reisile veel ei lubatud. Lapsed jäeti ema hoole
alla. Bussid sõitsid Varssavini. Sealt mindi rongiga Berliini ning Nürnbergist
edasi sõideti jänest, sest piletiraha ei jätkunud, ent maha minema ka miski ei
ahvatlenud.
Münchenis taotles paar asüüli. Soov täideti ja edasi lähetati abikaasad
maailma kõige kaunimasse paika, Alpi mägede muinasjutulisse väikekülasse.
Riinale meenus seda nähes lapsena vaadatud «Helisev muusika». «See oli minu
lapsepõlve välismaaunistus, koos laulu ja kostüümidega. Alpid olidki täpselt
niisugused,» lausub ta.
Elu kulges Alpides väga hästi. Abikaasa sai erialase töö, teda hinnati
kõrgelt ja pere käsutusse anti kolmetoaline korter. Riina mees suutis end
lühikese ajaga üles töötada ja need olid küllap ühise elu kõige õnnelikumad
aastad.
Keelest nii palju, et Võiste tüdrukuna oli Riina Häädemeeste keskkoolis
inglise keelt õppinud.
Saksamaale minnes oskas ta kahte sõna, «bitte» ja «danke», ajades needki
omavahel sassi. Elu õpetas kiiresti saksa keeles rääkima.
Töö- ja elamisviisa lõppedes oli Eesti igatsus aga päris suur. Näis, et
kodumaal võiks elu jätkuda, ja jätkuski. Et lapsed said alghariduse saksa
keeles, kujunes Pärnusse kooli tulek neile tagasilöögiks. «Saksa koolis arendati
õpilase isiksust, siin aga pandi lapsed raamidesse, kammitseti neid olema
ühetaolised,» mõtiskleb Riina.
Pojale ja tütrele olid Eestisse tagasitulek ja kohanemine rasked. Eestis
abielu enam paraku koos ei seisnud. Nüüdseks on see minevik. Riina pole veel
40aastanegi, kuid on kahe täiskasvanud lapse ema ja kahe lapselapse vanaema.
Mil moel naine taas Saksamaa avastas? Eks ikka nii, et kaotas sakslasele
südame. Uue abikaasaga kohtus Riina juhuse tahtel internetis. Vabal ajal teeb
naine juba aastaid tõlketöid. Tõlgib tekste emakeelest saksa keelde ja
vastupidi.
Süda Saksamaal, hing klaasikojas
Nürnbergis elav Ingbert paistis halli pea tõttu pildil välja vanem ja Riina
jaoks tundus mees igati ohutu. Nii palus ta osavõtlikul sakslasel üle vaadata
juriidilise sisuga tõlked. «Olin imehea tõlk tänu talle,» muigab Riina.
Ingbert on kõrgtehnoloogia arendusinsener, ta on leiutanud-valmistanud
autodele lisavarustust ja silmaarstidele laserskalpelle.
Ingbert hakkas tasahilju Eesti vastu huvi tundma ja saabuski Eestit kaema.
Küllap oli tegelikuks põhjuseks särav ja südamlik Riina. Kaks ja pool aastat
hiljem paar abiellus. Pulmareisil viibisid Dominikaani Vabariigis. See juhtus
sel sügisel. Ja Riina tegi otsuse, et aitab kulukast visiitabielust. «Pigem
visiittöö kui -abielu,» pihib ta.
Mida Riina Saksamaal tegema hakkab, ei kujuta ta veel täpselt ettegi. Firmata
ta ilmselt ei saa, hakkab Eesti vahet sõitma.
«Tean, et selliseid inimesi, nagu mu ümber on Eestis, ei asenda ükski
seltskond Saksamaal. Tean ka, et sellist turvatunnet ja tuge ei oska ükski eesti
mees oma naisele pakkuda, nagu kogen seda Saksamaal. Unistan, et minu kaks
kodumaad saaksid minu sees üheks. Et saan teha tööd, olles vaheldumisi mõlemal
pool.»
|
