Maailm tundub sealt ülalt vaadates nii väike ja ühtne, kuid ometi: mis kired
lõõmavad iga maatüki, varanduse ja võimu ning isegi selle pärast, kelle jumal
see kõige õigem on! Niisugune võitlus on käinud ajast aega. Vallutajate
tõrjumiseks rajati 580. aastal seesama Ajluni kindluski, kirjutab Sakala.
Ka siis ei jooksnud vallikraavides vett, sest veepuuduses vaevlevas paigas ei
saanud sellega liialdada. Piirajaile lasti müüridelt tuld ja tõrva ning
piiluaukudest kivikuule alla. Aga vallutati seegi kindlus. Lisaks tegi maavärin
oma töö. Praegu on see turistide meka, mis annab riigile tulu.
Tõelisest Mekast niipalju, et seal sündis aastal 570 Muhamed, kellest sai
kõigevägevam. Meka asub Saudi Araabias. Sinna on Jordaaniast ainult päevatee.
Iga moslem tunneb tungi seal kordki elus palverännakul käia. Turistiviisasid
sellesse riiki aga ei anta.
Islam järgib piiblist tuntud Aabrahami tõekspidamisi ega pea Jeesust Jumala
pojaks, kuid tunnistab teda prohvetina. Islam tähendab kuuletumist Jumalale,
kelle nimi on koraanis kirjas. Islam loob moraalinormid, mida on võimalik täita.
Ja palved liidavad rahvast. Nii kinnitab grupi moslemist giid, kelle eesnimi on
Sofin.
Muezzinid hüüavad palvele viis korda päevas: päikesetõusul, keskpäeval,
keskpäeva ja loojangu vahepeal, loojangu ajal ning pimeduse saabudes. Tänaval
palvetajaid siiski ei näe, küll aga oli Jerashis üks mees tõmbunud samba varju
ja seal oma vaiba maha laotanud.
Naised käivad enamasti kaetud peaga ning nende halatt võib olla üsna moekas.
Mõni üksik naine liigub tänaval ringi varjatud silmnäoga. Nabanäitajaid kohalike
hulgas pole ja see pole sünnis ka turistil.
Jordaania muutub eestlaste hulgas järjest populaarsemaks: alles käis seal
minister Edgar Savisaar ning selle järel, 6.—9. novembrini, Tallinna
Tehnikaülikooli teadlaste delegatsioon, kes viibis seal kolm päeva
rahvusvahelisel põlevkivikonverentsil.
Tehnikaülikooli soojustehnika instituudi professori, akadeemik Arvo Otsa
sõnul ühendab teineteisest nii kaugel asetsevaid maid põlevkivi. «Eesti on ainus
riik, kus kaetakse kogu elektrienergia vajadus oma põlevkivi töödeldes,» ütles
akadeemik. «Jordaania kui põlevkivirikas maa alles otsib teid, kuidas oma
maavara otstarbekalt kasutada.»
Teadlaste kõrval võtsid sellest konverentsist osa Eesti Energia ning Narva
elektrijaamade ja põlevkivikaevandajate esindajad. Sellest, mis seal tehti või
mida kavandatakse, on seni siiski vähe kuulda olnud.
Jordaaniasse tasub minna
Pisut enne poliitikute, ärimeeste ja teadlaste käiku kulutas oma aega ja
isiklikku raha Jordaaniale 30-liikmeline turistide grupp. Ja kellelgi meist pole
salata midagi sellest, mida me seal tegime ja nägime. Tagasiteel kinnitasid kõik
reisisellid nagu ühest suust, et Jordaaniat tasub vaadata.
Pealinnas Ammanis üllatas, et see mägedel paiknev linn on nii suur.
Rooma-aegse linna keskus on ühtlasi vanalinn, kus paikneb päris korras
amfiteater. Kunagisest foorumist on alles ainult poolikud sambad. Siit on käinud
üle Aleksander Suure väed ja Ottomani aegadel peremehetsesid siin
tšerkessid.
Pool linna rahvast on palestiinlased: pärast Iisraeli riigi asutamist 1948.
aastal täitus linn Palestiina põgenikega. Uus põgenike laine järgnes 1967.
aastal. Praegu kinnitatakse, et palestiinlaste telke enam pole, miljon inimest
on Ammani ellu sulandunud.
Linn on viimasel kümnel aastal kasvanud 20 kilomeetrit lääne poole. Lähedaste
küngaste taga asuv idapiir aga ei nihku, sest seal on puhas liivaväli ehk
kõrb.
Jordaania paljudest antiikmälestistest on kõige paremini säilinud Jerash, kus
peetakse igal aastal Lähis-Ida kultuurifestivali. Varemete välja võib võrrelda
nii ulatuse kui toonase toreduse poolest Türgis asuva Efesosega: needsamad
lõputud sambaread, raidkirjadega kivid, triumfikaared ja teised uhked väravad.
Aga midagi on ka päris uut: amfiteatri juures mängib turistidele uhkes mundris
torupilliorkester.
Tutvus Jordaaniaga algab piiblist
Jordaania on nii vana kultuurilooga riik, et nende paikadega tutvumiseks
maksab piiblit lugeda. Igatahes Tensi Reiside giid Erki Kurrikoff on Piiblit
uurinud ja jutustab loetust oma grupile. Nebo mäel kõneleb ta Moosesest, kes tõi
juudid neljakümne aastaga Siinai kõrbest sellele mäele.
Piibli viiendas Moosese raamatus seisab: «See on Nebo mägi, mis Moabi maal
on; mis Jeeriko kohal; ja vaata Kaananimaad, mis ma Iisraeli lastele annan
päranduseks.»
Mooses suri seal 120-aastasena, tema matusepaika pole leitud.
Nebo mägi on üks Jordaania kuulsamaid pühapaiku.
Sealsamas mäe all kustutab maa janu allikas, mille Mooses oli enne mäele
tõusmist kalju pihta lüües vallandanud. See on ainus roheline laik keset
valitsevat pruuni värvi.
Nebo mäelt näeb Surnumerd, aimata võib ka kitsast Jordani jõe triipu.
Ümberkaudu on sellised piiblist tuntud kohad nagu Jeeriko, Soodom ja
Komorra.
> Loe edasi |
