Mina ei saa isu täis reisimisest, kirjutab Silvia Süda Virumaa Teatajas. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | marta
käisime ka rhodosel...lahe oli kuid sinna läksime vaid tänu sellele et türgis olime ja panime 2 ühe...
volts
Meile meeldis ka eelmine asta Rhodosel väga ja hea meelega läheks sinna tagasi vastupidiselt Kreetal...
|
|
Sügis hakkab juba lõppema, õues on õieti juba talv, kuid mina meenutan siiani oma suve, mille huvitavam pool algaski reisimisega. Saan oma mälestuste kõige pisemadki detailid uuesti üles otsida, sest hetkel pole koolitunnis nagunii midagi paremat teha. Liblikad kõhus Ema teatas suurepärase uudise juulikuu keskpaigas – kaks nädalat enne kuupäeva, mis lennukipiletitel kirjas. Need 14 päeva olid täis ootust ja õhinat, paar öödki sai veedetud nii vaimusilmas kui paberil igasuguseid tegevusplaane valmis sepitsedes. Lõpuks jõudis kauaoodatud päev – õigemini varahommik – kätte. Kohvrid olid ammuilma trepil ootel, ainult viimased esemed oli vaja veel kokku litsutud asjade vahele toppida. Hommikueine liikus vaevaliselt söögitorust alla ning majas ringi patseerides keerlesid peas kõiksugu muud mõtted peale hetkel vaja minevate. Üsna pea jõudis kohale ka isa sõber, kes meid Tallinna lennujaama pidi viima. Teel käisid mitu korda kõhust läbi ärevusetorked ning kord tundusid kilomeetrid liiga kiiresti mööda kihutavat, kord jälle terve igaviku venivat. Lendu-lendu Lennujaamas tekkis tuttav tunne. Natuke rohkem kui aasta tagasi olime siitsamast Itaalia poole teele asunud. Kuid seekord suundusime märksa kaugemale – Rhodosele. Seekord turvakontrollist edukalt pääsenud – olen juba harjunud, et turvaväravad hakkavad piiksuma, kui mina neist läbi lähen –, suundusime passikontrolli. Poole tunni pärast otsisime Estonian Airi lennuki vahekäigus edasi liikudes oma kohti. Lennuk tõusis uskumatu kergusega hoovõturajalt. Kuigi olen seda enne kogenud, hämmastab see mind endiselt. Kõrgel õhus, pilvede vahel, on kirjeldamatult mõnus lennata. Hoolimata oma arvamusest, et ma ei jää lennu kestel – 3 tundi ja 50 minutit – magama, uinutas soe päike ja kõrvu imelikul kombel lukustav kumin mind siiski. Olin tukkunud kaks tundi, kui stjuuardid ja stjuardessid hakkasid sööke ja jooke serveerima. Kõht oligi juba tühi ning kõrgel maa ja mere kohal on omaette elamus einestada. Edasine aeg läks kiiresti. Juba lendasimegi sügavsinise Vahemere kohal. Väikesed valged laevatäpid tundusid keset merd paigal seisvat, kuid õrnad jutid nende taga vees tunnistasid meresõiduki katkematut liikumist. Eespool hakkasid paistma pruunid mägised saarteahelikud. Mõnel neist oli maju ja teidki näha. Kogu ilu libises silme eest mööda, nagu valgub vesi käte vahelt. Kui oleksin seisnud, oleks nähtu mind igatahes jalust rabanud. Maandumine kuumusesse Ühel hetkel tundsin, et kaldun allapoole – küljega. Seest käis läbi järjekordne piste, kartuse oma, kuid see asendus peaaegu sama kiiresti, kui oli tekkinud, rõõmu ja ärevusega: vasakul paistis saar, tunduvalt suurem kui eelmised, mida keset suurt ja laia vetevälja näinud olime. See lähenes. Küll aeglaselt, aga siiski. Punnitasin silmad nii suureks kui võimalik, nagu lootes, et nägemisulatus sellest avaramaks muutub, ja vaatasin. Lihtsalt jälgisin ja pildistasin mõttes, et kõik kauaks, kui mitte igaveseks, meelde jääks. Lennukirataste kokkupuude rajaga äratas mind mõtteist. Olime maandunud Rhodose aerodroomil. Lend saare kohal oli mind omajagu vapustanud ning ma teadsin: ees on ootamas puhkus võrratul Kreeka saarel, kuum päike ja meri. Kuid seda, mida peagi tegelikult nägime, polnud meist keegi osanud oma mõttelendudel ligilähedaseltki silme ette manada. Passikontrollis käidud ja pagas käes, sammusime õue. Vastu pahvatas kuumus. Üle kere käisid hetkelised külmavärinad, kuid kohe kattus ihu higipiiskadega. Meie reisibüroo esindaja ootas kohapeal ees ning juhatas turistid hotelli suunduva bussi juurde. Bussijuht oli noor, loomulikult tumedapäine ja tõmmunahaline kreeklane. Naeratades tervitas ta kõiki inimesi, kes bussi sisenesid, ning mulle meenus, kui soojad ja sõbralikud on lõunamaalased. Peagi hakkas sõiduk liikuma meie peatuskoha, Rhodose pealinna poole. Kogu paarikümne sõiduminuti jooksul ei suutnud ma neid kõrgeid, mõne põõsa ja üksikute puudega mägesid ühel pool ja kauneid, võimatuna näiva arhitektuuriga värvilisi elumaju teisel pool teed tõeks tunnistada. Tundus, nagu vaataksin filmi. Peatusime Africa nime kandva hotelli juures. Kõik inimesed muidugi selles ei ööbinud, meie küll. Olin kuumusega juba harjunud ning nautisin seda täiega. Lõunamaine elu Elu käis ümberringi täie hooga. Nii paremale, vasakule kui ka otse suundusid pikad tänavad. Igal pool võis näha restorane, poode, hotelle ja üldse iga suuruse ja kujuga ehitisi. Ei puudunud ka palmid. Tihedas liikluses oli iga teine sõiduvahend mootorratas, millel kohalikud istusid nagu liikuval diivanil, mõnel võis isegi kohvitassi käes näha. Meie ööbimiskoht asus üsna ranna ääres, ainult paarkümmend meetrit veest, ning selge ilmaga nägime ka üle mere Türgit paistmas.
> Loe edasi |
