|
Kaire Külaotsa sõnade järgi omandatakse suur
osa sotsiaalseid oskusi juba lasteaias, kus paistab tihti välja, kellega võib
koolieas probleeme tekkida. Tulevase koolilapse hakkamasaamist mõjutavad paljud
tegurid, isikuomadused ja soodsas keskkonnas avalduvad pärilikud jooned.
Agressiivse käitumise kujunemine on seotud nii geenide mõju kui koduse
kasvatuse ja keskkonnaga, kirjutab Pärnu Postimees.
Pinged elatakse nõrgemate peal välja
«Väikesi lapsi, kes oma probleeme kipuvad
rusikatega lahendama, annab mõjutada, kuid see nõuab aega ja vaeva,» väidab
Külaots. «Tihti väsivad vanemad ja teised last ümbritsevad õigete käitumisreeglite
nõudmise raskest tööst, aga peab olema väga järjekindel, et laps õige käitumise
ära õpiks. Väga oluline on täiskasvanute eeskuju probleemide lahendamisel ja
oma emotsioonide valitsemisel, lapsed ju jäljendavad nähtut.»
«Olen näinud palju väikesi tigedaid lapsi,»
kõneles Toiger. «Kui laps tunneb, et ta saab oma asjadega hakkama ja kasvab
ümbritsetuna headusest ja armastusest, ei muutu ta kurjaks. Esimestes klassides
sõltub klassi õhkkond väga palju veel klassijuhatajast, sest õpetaja on selles
vanuses autoriteet. Tihti on lastevaheliste konfliktide tekkides kasu sellest,
kui õpetaja kogu klassiga arutab, mis on halvasti ja kuidas seda parandada.
6.-7. klassis võib «moraalilugemine» õli tulle lisada, seal tuleb asju
väiksemas grupis omavahel arutada.»
Toiger teab, et koolides on tihti
kohanemisprobleemid, sest lapsed tulevad väga erinevate väärtushinnangutega
kodudest ning kui keegi on väga teistmoodi, võidakse sellest kinni hakata.
Teismeeas tahetakse kangesti kuskile kuuluda
ja teiste heakskiitu ära teenida. Kui kodus on tehtud midagi valesti või last
liiga vähe kuulatud ja mõistetud, ei otsi noor enam kodust toetust, püüab ise
hakkama saada ja ennast muul moel kehtestada. Agressiivsed lapsed elavad oma
pinged teiste peal välja. Tihti kemplevad noorte kukkedena poisid, kes püüavad
omavahel liidripositsiooni paika panna. Sõltuvalt kodus au sees hoitavatest
põhimõtetest võib mõnele poisile meheks olemine tähendadagi füüsiliselt
teistest üle olemist ja selle demonstreerimist.
Abi vajavad nii kiusaja kui ohver
Probleemid agressiivselt käituva lapsega
jõuavad vanemate ja psühholoogide kõrvu sageli õpetajate kaudu. Lapsevanemad ei
pruugi teadagi, et järeltulija koolis kedagi kiusab või vastupidi: on ohvri
staatuses, sest kodus käitutakse teisiti, kiusaja oma tegevusest ei räägi ja
ohvergi ei julge vahel öelda muud, kui kooli ei taha minna.
Külaotsa sõnade järgi peab kindlasti tegelema
konflikti mõlema osalisega, koos istutakse maha ja arutletakse juhtunu üle.
Üldjuhul on lapsed empaatilised ja saavad aru, kui räägitakse ohvri tunnetest
ja mõtetest, ning on võimelised ennast teise lapse olukorda kujutlema. Sageli
tegutsevad lapsed koolis automaatselt ega tule selle pealegi, et kiusataval on
ehk mingid probleemid, millest teised ei tea.
Kiusajal endalgi võivad olla probleemid, mida
ta nõrgemate peal enese kehtestamiseks välja elab. Ometi võib «agressori» peres
kõik hästigi olla.
Kiusamise ohver vajab eeskätt tuge ja mõistvat
täiskasvanut, sest eakaaslased üldjuhul toetaja rolli endale ei võta. Tõstma
peab lapse enesekindlust, et ta ei käiks, silmad maas, mööda seinaääri, vaid
julgeks ülbitsejale otsa vaadata ja tugev olla. Kui kiusajatel on suur ülekaal,
püütakse leida lapsele liitlasi, sest üksi on raske julge olla.
Mõni aasta tagasi püüti Pärnus käivitada
tugiõpilaste süsteemi: vanemate klasside õpilased pidid väiksematel silma peal
hoidma ja neid abistama. Kahjuks on tookord väljaõpetatud tugiõpilaste grupp
koolid lõpetanud ja uut projekti pole algatatud.
«Tihti on kiusatava esimene reaktsioon kooli
vahetada, aga psühholoogina pean seda viimaseks variandiks,» ütles Külaots. «Ehk
tasub koolivahetusele mõelda siis, kui vastuolud ja probleemid on juba väga
suured, tekkinud on kõhuvalud ja muud ärevusest põhjustatud häired ning laps
keeldub kategooriliselt kooli minemast. Sellisel juhul peab uus kool olema
olukorrast teadlik ja lapsega kohe tegelema, et ta sulanduks klassi ja taas
samu probleeme ei tekiks.»
Õnneks gümnaasiumis kiusamisprobleemid
tavaliselt taanduvad, leitud on oma huvialad ja suhted, palju on tegemist
õppimise ja iseenda arenguga.
Üksikuid konflikte tuleb vahel küll ette, kuid
enamasti on kooli viimases astmes tempo tihe ja kes vähegi tahab edasi pürgida,
ei tekita mõttetutest asjadest intriige.
«Koolivägivald oli, on ja jääb,» tõdeb
Külaots. «Täiskasvanute asi on seda ennetada ja leevendada, üritada sisekliimat
parandada ja normaalset suhtlemist propageerida.»
|
