Iga rakuke Amadeo Modiglianist (1884–1920) sobis tema Montmartre’i kamraadide, Picasso, Monet’, Toulouse-Lautreci, Van Goghi ja teiste omataoliste seltskonda nagu valatult. Ta oli andekas, unikaalse stiiliga, tunnustamata, rahatu, alkohoolik ja narkomaan, viletsa tervisega ning kõige tipuks – tõelisele itaallasele omase vaibumatu seksapiiliga. Häälekad riiud Modigliani ja tema elukaaslaste-modellide vahel olid naabritele sama harjumuslikud kui talvine külm, suvine kuumus ja alatine nälg, mille kustutamiseks harva raha leidus. Kirg ja kismad Restoraniomanikele maksti toidu eest alles kuivamata maalide või joonistustega. Ja mida hullem riid, seda magusam leppimine, ning selle tulemusena järgnes kunstnikul üks meistritöö teisele Nagu kogu Modigliani lühike (vaid 35 aastat!) elu, oli ka tema ilmaletulek hoopis isemoodi sündmus. Isal, juut Flamino Modiglianil, oli Livornos rahavahetusäri, mis läks pankrotti ajal, kui pidi sündima uus laps. Uus suu vaesunud peres oleks olnud õnnetus, aga sel korral päästis just beebi sünd perekonna katastroofist. Seaduse järgi pidid võlausaldajad jätma perele vähemalt voodi, kus lamas naine koos vastsündinuga, ja nii kuhjati voodile, kus oli ema Eugenie koos Amadeoga, kogu perekonna maine vara. Mis ka iganes polnud põhjuseks, tulevane kunstnik oli hiljem eriti lähedane just emaga. Olgugi et lühike (umbes 165 cm pikkune), aga tõmmude lokkide, läbitungivate silmade ja vallutava naeratusega itaallane sai korrapealt naiste lemmikuks. Tema esimesi «tõsiseid» vallutusi oli noor vene poetess Anna Ahmatova. 1910. aaastal veetis Ahmatova Pariisis mesinädalaid, aga pärast seda, kui vastne abikaasa, poeet Nikolai Gumiljov Aafrikasse läks, sukeldus boheemlik noorik elumere lainetesse. Pikk, tõmmu, heleda naha ja rohekate silmadega poetess tundus 26-aastasele itaallasele unistuste ideaalina. Koos külastati Louvre’i ja kõnniti Ladina kvartalis. Annale oli suhe Modiga aga pigem põnevaks vahepalaks ning tema lahkudes oli mees meeleheitel. Kui Modi jäädvustas oma ihaldatu lõuendile, siis Ahmatova valas need välja luulekogus «Õhtu». Elupõletamine jätkus ja polnud haruldus, kui mõnel hommikul pärast öist joomingut leiti Modi rentslist. Kuid mida meeletumaks muutus elu, seda paremaks said tööd. Restoraniomanikud, kes maalide eest süüa andsid, «ergutasid» meest igati, pannes ta koos alkoholi, narkootikumide, modelli ja värvidega tuppa luku taha. Hiljem avati «puur», asjaosalised lasti välja ning uus meistriteos korjati ära Hilinenud kuulsus Loominguline kuldaeg saabus Modiglianile inglannast modelli ja elukaaslase Beatrice Hastingsi näol. Naine oli kasvanud Lõuna-Aafrikas ja tegutsenud tsirkuses. Ta saabus 1914. aastal New Yorgist Pariisi, kus tegutses ajalehe New Age juures kriitikuna ja oli majanduslikult kindlustatud. Seljataga kaks abielu, oli biseksuaalne Beatrice viis aastat nooremale kunstnikule paras kaaslane nii oma temperamendilt kui ka seksi meeletus tagaajamises. Naisele olevat meeldinud pesematusest haisva itaallase tööd, mis «innustanud» vahekorda alustama. Nende armuloode eelmänguks olid raevukad riiud, mille käigus lendas Beatrice rohkem kui korra läbi akna õue, kiljudes ja karjudes, et Modi tapab ta. Ta oli tundnud sellistest kirehoogudest erilist mõnu, ilmudes teinekord seltskonda lõhkirebitud kleidis, sest «Modi oli olnud vähe vallatu». Juhtus muudki šokeerivat – kord ilmus Beatrice ballile alasti, aga keegi ei märganud, sest Modi oli kostüümi lihtsalt ihule maalinud! Mida vanemaks muutus Modi, seda nooremaks modellid. Jeanne Hebuterne oli temast 14 aastat noorem, malbe ja mängis hästi viiulit. Kuigi Modi olevat noore neiu nende esimesel kohtumisel vägistanud, algas kooselu. Jeannel oli võime kunstniku agressiivsust ja närvilisust väheke ohjeldada, ka lubas ta mehel magada teiste modellidega, kuid nemadki riidlesid häälekalt. Modiglianit ärritas naise rahulikkus ja lõpuks väljavihastatuna, vastas Jeannegi ootamatute raevuhoogudega. Jeanne portreedes domineerivad kunstnikule nii omased küljele kallutatud pead, graatsilised luigekaelad, skemaatilised näod, mandlisilmad. Modigliani on öelnud: «Naist maalides sa omad teda.» Samal ajal hakkasid Modigliani tööd tunnustust koguma. Londoni näitusel 1919. aastal maksti Modi maali eest kõrget hinda ning paar kolis esmakordselt oma koju. Kuid Modi ise nägi sel ajal juba välja nagu inimvare. Kurb lõppmäng 1920. aasta jaanuaris haigestus ta meningiiti. Jeanne hoidis armastatu kätt, kuid ei taibanud arsti kutsuda. Kui lõpuks arst tuli ja mees haiglasse toimetati, oli juba hilja. Modigliani suri 22. jaanuaril 1920. Jeanne viskus aga koos oma veel sündimata lapsega viienda korruse aknast alla... 1917. aastal avati Pariisis Modigliani aktide näitus, tema ainus isikunäitus, mille politsei kiiresti kui lubamatu ja amoraalse sulges. Järgnes edukas esinemine 1919. a Londoni näitusel. 1999. aastal maksti New Yorgi Sotheby oksjonil Modigliani töö «Nu Assis Au Divan» eest rohkem kui 15 miljonit dollarit.
> Loe edasi |
