Liikusime marsruudil Peking – Shanghai – Qingdao. Pekingis asub maailma kõige laiem rattarada, mil laiust ligi 40 meetrit. Ometi on ka laiad rattateed tipptunnil rattureist tulvil ja just tänu arenenud jalgrattaliiklusele on ummikud autoliikluses seni veel väike mure. Hiinlased hädas keeltegaHoopis tõsisem probleem on Hiinas info kättesaadavus. Ei ametlikes infopunktides ega ka suurtes hotellides osata sageli võõrkeeli ning isegi küsimusele, kuidas sõita Hiina müüri juurde või kus asub Qingdao linnas reisisadam, ei osanud infopunkti töötajad vastata. Võiks ju arvata, et see oli juhus, kuid kui sama vastati meile viiest erinevast kohast, siis vist enam mitte. Shanghaisse sõitsime rongiga, mis oli küll mugav ja kiire, kuid jälle jäime hätta keelebarjääri tõttu – tohutu lärmi keskel oli väga raske keeli mitte oskavale kassiirile selgeks teha, kuhu me sõita tahame. Samas oli pandud tohutut rõhku raudteejaama turvakontrollile – perroonile pääs avati vaid pool tundi enne rongi väljumist ja oh siis seda tunglemist! Läbisime Hiinas jalgratastel 617 kilomeetrit ning liikusime palju piirkondades, kuhu turist harva satub. Sõitsime läbi palju maapiirkondi, mis nägid välja värvivaesed ja heakorrastamata, samas laius nigelate külade kõrval kaheksa-realine betoonteelõik, mis ei viinud näiliselt kuhugi ja kus ka keegi ei liikunud. Prügimäed koduhoovis Torkas silma, et enamasti tehakse maatöid ikka käsitsi, sest tehnikat nägime väga vähe. Üks eraettevõtluse harusid tundub olevat prügi kogumine ja sorteerimine. Inimesed teevad seda oma koduõuel ja mõnes majapidamises ulatusid prügihunnikud majakatusestki kõrgemale. Nähtavasti maksab riik kogutud prügi kokku ostes mõõdukat tasu ja nii teenivad paljud oma igapäevast elatist just sellega. Samas saab ka keskkond veidi puhtamaks, kuigi arenguruumi on veel palju. Liiklus on Hiinas paljuski iseorganiseeruv ja kolmekordne möödasõit maanteel on täiesti tavaline, punane valgusfoorituli autojuhti just tingimata ootama ei pane ja ka autoga vajadusel vasakus teeservas sõita pole probleem. Samas arvestavad kõik liiklejad oma kaassõitjatega üsna hoolsasti ja tõsiseid ohu- ja konfliktsituatsioone polegi nii palju, kui arvata võiks. Pealegi on sageli ka maanteedel ratturite tarbeks oma teeriba jäetud, mistõttu tundsime rattasadulas end palju kaitstumalt kui Eestis. Ka üldine turvalisus on tagatud, sest politsei, sõjavägi ja muud jõustruktuurid hoiavad korra kenasti majas. Söögiks kõlbab kõik Hotelli tähistava hieroglüüfi saime enam-vähem selgeks, soositumate toitude nimed ning lihtsamad küsimused lasime kirjutada oma märkmikku ja nii sai keelebarjäär mingil moel ületatud. Toiduvalik on Hiinas aga uskumatult lai! Väidetavalt on taburet ainus neljajalgne, mida nad ei söö. Samas lähevad toiduks kõikvõimalikud tõugud, skorpionid, uskumatult palju on erinevat liiki juurikaid. Tellisime enamasti teadaolevatest komponentidest ja äraproovitud toitusid ja olime selle osaga Hiina köögist väga rahul. Pealegi saime tavaliselt 30 krooniga kahekesi kõhu täis, õlledki selle raha sees. Meie matka sihtpunkt Hiinas oli Qingdao – sümpaatne sadamalinn Kollase mere rannikul, tulevane olümpiaregatilinn. Uhked olid kõrghoonete rida rannikul ja võimsad kaubandustänavad. Kuigi kilometraa˛ tuli rattal vändates korralik, jõudsime siiski näha vaid väikest osa suurest Hiinast. Kindlasti on Lõuna-Hiina ja Tiibet sootuks teistsugused piirkonnad, samuti ei näinud me oma senises kujutluspildis olevaid riisipõldudel küürutavaid õlgkübarais põlluharijaid, ka hiinapäraste tõusvate servadega katuseid oli oodatust vähem. Järeldus on aga üks – Hiinas on põnev, turvaline ja odav matkata, nii et kel pealehakkamist, tehku järele! Meie jätkasime oma matka edasi Lõuna-Koreasse ja Jaapanisse, kuid sellest juba järgmisel korral. Hinnad 1 CNY = 1,63 EEK • Kahene tuba hotellis al 50 kr • Toit lihtsas restoranis 8–15 kr • Õlu poes (0,6 l) 2-5 kr • Rongisõit (200 km) 88 kr • Bussisõit (200 km) ca 80 kr • Lihtne jalgratas al 500 kr • Bensiin (1 l) ca 8 kr |
