Eestlased ei paista Soome meedias just kuigi tihti heaga silma – ikka odav tööjõud, väikesed sulid ja kupeldajad ning tsirkuseks muutunud presidendivalimine.

Viimasel nädalavahetusel ületasid eestlased Soome uudiskünnise siiski positiivselt, sest seitsmendat korda toimus Soome suurim rattamatk, mille osalejad just siitpoolt lahte on pärit.

Kui mullu kirjeldas kolleeg Harli Uljas samadel külgedel Soome Turismiarenduskeskuse korraldatud toonast retke peamiselt mustades värvides, siis tänavune jutt on vastupidine, päikeseline. Nagu oli ka ilm Tampere ümbruses eelmise nädala neljal viimasel päeval. Seda vahelduseks Eestimaa sajule, mis saatis eestlased Soome poole teele ja võttis neid siin taas vastu.

Rattamatkajatele on Soome pea ideaalne paik, sest teed on korralikud, leiab, mida vaadata, ning ka kohti, kus ööbida, on enam kui küll. Ka Soome maastik pakub tänu oma järvede rohkusele palju silmailu ning seda eriti juhul, kui ilm on ilus ja rattalisel ei tule paaniliselt ühe vihmavarju alt teise poole vändata.

Seekordsel matkal olid korraldajad õnneks hoolitsenud sellegi eest, et vaatamisväärsusi jaguks igale maitsele ning huvile. Ürituse naelaks oli kahtlemata Tamperes asuva Särkäniemi meelelahutuspargi külastus, mis pakkus tegevust igas vanuses ratturile.

Selle kõrvale veel kümned kirikud, kuulus Nokia tehasesaar, mitmekümnemeetrine hüdroelektrijaama veetamm ning hulk muuseume.

Kui varasematel aastatel on iga kord muidu toreda reisi meetünni ka üks tõrvatilk pudenenud, siis tänavu olid korraldajad hakkama saanud pea eneseületusega. Ei olnud muret, et mõne tunniga oleks pidanud maha väntama meeletuid kilomeetreid, ei olnud tarvis nuriseda tühja kõhu pärast.

Ka sajakilomeetrine teine retkepäev oli jagatud meeldivalt 10- ja 15-kilomeetristeks etappideks, mille vahel jäi aega hinge tõmmata ja kohalike vaatamisväärsustega tutvuda.

Tartu rattamaratoni stardis seisjatele võib selline kilometraaž ju jalgrattasõidu narrimisena tunduda, kuid ärgem unustagem, et rattamatk ei ole spordiüritus.

Mõnel aastal on korraldajad selle unustanud, ent seekord õnneks mitte. Seda tõenäoliselt tänu sellele, et ürituse korraldajad on viimastel aastatel ka ise ratta seljas istunud ning mõistavad seetõttu paremini retkeliste muresid.

Soome rattaretke omapära on kahtlemata ka selle seltskond, mis on aastate jooksul paljuski samaks jäänud. Nii oskad juba laagripaigas telki püstitades arvestada, milline naaber on pärast sadat kilomeetrit veel piduhoos ning kes tahab pärast õhtusööki kohe põhku pugeda.

Ja võid kindel olla, et kui rattaabi kohe käepärast ei ole, siis saad mõnelt retkeliselt ikka uue sisekummi või mutrivõtme ratta tohterdamiseks.

Ainsaks miinuseks oli retke juures vast selle hind, mis on aastatega kerkinud 3000 kroonini. Ühest küljest on see mõistetav, sest laevareis, rongisõit, pidev ratta- ja meditsiiniabi, korralik laagripaik ja kaks söögikorda päevas neelavad oma raha.

Teisalt mõtleb aga nii mõnigi, et soodsa pakkumise korral saab talvel pisut suurema summa eest juba nädala palmi all veeta. Aga eks head asjad ongi pisut kallid.

Nii jääb üle loota, et järgmisel aastal augusti lõpus on järgmine rattamatk taas samas kvaliteedis ning loodetavasti viib see retkelised näiteks Lapimaale või Ahvenamaale, kuhu paljud retkel käijad juba ammu on tahtnud minna.