Kes silmaga linde märgata ei jõua, võib sookurgede asukohta aimata nende laulu järgi. Kruu-kruu, kostab üle Parika järve hääl, mis kõlab kui igatsev järelehüüd lõppevale suvele. Enne seda on sookured peatuse teinud ümbritsevatel põldudel, kus on nende söömis- ja kogunemiskohad. Varuge kannatust ja aega«Siin leidub neid igal pool!» teab Parika raba lähedal elav pensionär Harri Jaaku. Augustis ja septembris saab ta tavaliselt igal õhtul ja hommikul oma õuelt sookurgede tegemisi jälgida. «Õhtul tulevad nad siia umbes kella poole üheksa ajal, enne kui uudiseid vaatama lähen,» jutustab Jaaku. «Siit lähevad nad edasi Parika rappa, kus neil on järvede vahel üks rabalaam, kus nad võivad olla kindlad oma turvalisuses.» Kured hakkavad tavaliselt mehe elukoha ümber asuvatele põldudele kogunema augusti alguses, pärast poegade pesast lahkumist. Tänavu oli nende salk esialgu 15-liikmeline, augusti lõpus aga juba 50 linnu suurune parv. «Mineva sügisel lugesin siin lõpuks ligi paarsada lindu kokku,» meenutab Harri Jaaku. Linnuvaatleja avaldab arvamust, et sooja ilma jätkudes ei lahku sookured tänavu enne septembri keskpaika, nii et jõuab veel kaema tulla. Lisaks sookurgedele võib Parika järvel ja selle läheduses märgata paljusid haruldasi linnuliike. Nende nägemiseks ja kuulmiseks peab olema muidugi aega, kannatust ja head õnne, nagu looduses ikka. Kellel aga vähem kannatust, saab Parika vaatetornist nautida kaunist vaadet, mis hõlmab huvitava kaldajoonega rabajärve ja ümbritsevat maastikku. Vaatetornini jõudmiseks tuleb Viljandist Kolga-Jaani viival maanteel kinni pidada kohas, kuhu on paigaldatud Parika looduskaitseala tutvustav stend ning sild üle maanteekraavi. Sealt tuleb kõndida poolsada meetrit mööda laudteed raba poole. Parika järve laudrada ja selle ääres kõrguv vaatetorn avati Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Aimla metskonna ja Kolga-Jaani Lions-klubi koostöö tulemusena 2003. aasta suvel. Kompleksi rajajad soovisid teha just sellist kohta, kus pääseks väga kiiresti loodusesse ning kuhu võiks minna kas või ülikonnaga. Lisaks lindudele saab vaatetornist jälgida raba tekkimist järve kokkukasvamise teel. Kunagi on veekogu ulatunud tornini välja, nüüd laiub seal aga õõtsik. Kuigi praegu punetavad õõtsuval pinnasel juba jõhvikad, loodushuvilistel sinna minna ei soovita: õõtsik on ebakindel ja võib inimesele ohtlik olla. Laudtee järveni Lisaks Parika järvele on rabas veel kaks veekogu: Väikejärv ja Pühajärv. Kui viimati nimetatu asub raba keskel ja kujutab endast pigem suuremat sorti laugast, siis Väikejärve juurde pääseb samuti mööda laudteed. Selle leidmiseks tuleb sõita RMK Aimla metskonna majani ning minna sealt mööda metsateed tagasi raba poole. Väikejärveni viiv laudrada pole palju vanem kui suure järve oma, kuid see on tunduvalt pikem. Matkaja näeb laudtee ääres nii kaasikut, segametsa kui tihedamat kuusikut. Lõpuks lookleb laudrada kauni rabamänniku vahelt veesilma juurde. Südamekujuline Parika Väikejärv võlub oma privaatsuse ja rahuliku ümbrusega. Eriti kosutavalt mõjub veekogus ujumine, kuid selle juures ei tohi kaotada ettevaatust. Et tegemist on ikkagi suure rabalaukaga, on vette ja sealt välja raske pääseda. Väikejärve ääres on uudistamist väärt järsult tõusev rabarinnak, mida imetledes saab veekogule ringi peale teha. Ning siis läbi männimetsa jälle kodu poole tagasi! Loomulikult avaneb kogu selle puutumatu looduse ilu täielikult vaid inimestele, kellel on soovi ümbrust tähelepanelikult ja hoidvalt jälgida. Neil, kes lähevad rabavaikusesse kärarikka seltskonna ja kaasa toodud tümpsuga, jäävad paljud erakordsed vaated paraku nägemata. • Parika looduskaitsealast saab pikemalt lugeda Liisi Seili ja Elmo Riigi raamatust «Viljandimaa väikesed pärlid». Alates sellest sügisest püüame oma
lugejatele rohkem tutvustada kodumaiseid reisimis -ja puhkevõimalusi. Et seda
huvitavalt ja mitmekülgselt teha, kutsume koostööle reisihuvilisi, kohalikke
turismielu eestvedajaid ja ettevõtjaid – andke meile teada mõnusatest
puhkepaikadest üle kogu Eesti, põnevatest uudistest ja huvitavatest sündmustest
netiaadressil reis@postimees.ee.
|
