Sisenen Antiloobi kanjonisse nagu katedraali, teen pausi, kogun end, et mõista, kus olen. Tegelikult oli see vanade navahode pühamu. Siia sisenedes tunnetasid nad erilist vaimset ühtsust emakese loodusega. Nad valmistusid meditatsiooniks, et ühendada oma vaim esivanemate vaimudega.

Iga hetkega muutuv valgus loob lummavalt piduliku meeleolu. Kahte sarnast hetke ei ole, kahte ühesugust võtet teha ei saa. Valgus ja varjud liiguvad. Hommiku varajane valgus on sinakas-lillakas.

Pildistan hinge kinni pidades. Keerutan statiivi siia-sinna, kitsas on, kusagil ei ole ruumi. Ikka otsid kiirustades või kiirustad paika otsides, selg higistab, poen kaljuprakku, ei mahu. Lõpuks saan aru, et asja tuleb võtta rahulikult, mõnuga.

Valgus ja varjud liival

Tegelikult saab siin pildistada ainult väga tundliku filmiga, 1000–1600 ISO, ja ka siis on säriajad 3–25 sekundini. Ja parimad fotod on tehtud ikkagi suvel, kui päike kõrgel. Praegu on aga 28. detsember, kõige pimedam aeg.

Aga seda fiilingut, mille pärast siia tullakse ja raha välja laotakse, saab kogeda. Võlub see, kuidas valgus nagu elab, kogu aeg muutudes. Sama ruum, kus olin pool tundi varem, on muutunud, nähtamatust kõrgusest immitses veiklevat valgust, liiv sillerdas.

Kogu müstika on selles, et paik, kus viibisime, on jõepõhi. Kusagil kõrgel avaneb kanjoni ülaosa jõesängi põhja. Jõepõhi oli praegu kuiv, liiv tuiskas tuulehoogude käes. Paaril korral aastas – vihmade ajal – sööstavad tulvaveed kanjonisse ja neelduvad siia. Laest, kust praegu kumab valgus, tormavad veekosed alla ja paik moondub mäslevaks veemassiks.

Tulvavete võimuses

Päevadeks täitub kanjon keerleva, viskleva veega. Vesi tormab välja sealt, just sealt, kust meie sisenesime, ja voolab kümne kilomeetri kaugusel asuvasse Powelli järve. Kogu see imeline keerdus sammastega galerii on sajanditepikkuse uuristamise tulemus. Vormi olid neile andnud ülalt alla tormavad veemassid. Loodusfotograafile on see võimaluste paik.

Kanjon on nõudnud ka hulga ohvreid. Kes tulvavete tulekul juhtub kanjonis olema, satub surmalõksu. 1997. aasta augustikuus saabus siia 11 turisti Prantsusmaalt ja Šveitsist. Turiste paluti mitte siseneda, kuna ilm oli sajune.

Kaugelt tulnud kalli varustusega rahvas ei võtnud manitsusi ja keelde tõsiselt. Jõe ülaljooksul kogunesid tulvaveed ja liikusid juba möirates piki jõesängi. Tormlevad veevood täitsid minutiga kogu kanjoni paarikümne meetri sügavuse veega. Sealt ei olnud võimalik enam pääseda.