Oma kummalise nime sai koht skandinaavia päritolu kullaotsijailt, kes kullapalaviku ajal siin oma jalad ära külmetasid. Nimed on siinkandis üldse kummalised – järgmine oma postiindeksiga küla, mis asub ligi 400 kilomeetrit põhja pool kannab nime Deadhorse... (surnud hobune – toim). Coldfoot elas kullapalaviku ajal täisverelist elu. Siin oli rahvast mitmest maailmanurgast, kaevati kulda, joodi ja lärmati. Enamasti ikkagi tehti rasket tööd. Siis vajus Coldfoot varjusurma. Kuni uue – musta kulla palavikuni! Põhja-Jäämerest leiti eelmise sajandi teises pooles kõvasti naftat. Kuidas seda kätte saada ja tsivilisatsioonini toimetada, mõtlesid rahamaiad. Otsustati teha ligi 800 km pikkune maantee Fairbanksist Jäämere rannikuni. Raha paneb rattad veerema – tee läbi tundra, metsade ja mägede, üle mitmesaja käreda mägijõe ja majesteetliku Yukoni valmis viie kuuga! Coldfoot asub selle tee keskpunktis, just seal, kus kaheksateistrattalise ja mitmekümnetonnise naftapuurimisseadmeid vedava veoauto juht tahaks jalgu sirutada, tankida, süüa-juua ja lilli kasta. Võib-olla enamgi veel... Nii ostiski üks ettevõtlik tegelane maantee ehitajatelt ja nafta torujuhtme rajajatelt kokku kõik ülearused angaarid, ehitussoojakud, autojärelkärud ja treilerid ning ehitas sellest risust Coldfoot Truckstopi. Need on näotumad ehitised, mida inimsilm võib näha. Suurel, vihmaga porisel, kuivaga tolmaval, songermaal haigutavad kaks bensiinipumpa. Ühes servas on laod ja angaarid, nende kõrval veidi nägusam baari- ja sööklahoone. Siis ehitussoojakus asuv postkontor. Üle selle koleda platsi asub jubedatest soojakutest moodustatud hotell-öömaja, Arctic Acres Inn. Selle esise sildi on siit möödunud raskeveok nii pori täis pritsinud, et hädavaevalt õnnestub lugeda, mis seal kirjas. Parem pole ühegi hoone interjöör. Kõik on lipp lipi ja lapp lapi peal. Ehitamisel ja siseviimistluses on kasutatud juhuslikult kättejuhtuvat. Kui see kõik on siin nii troostitu, miks siis siia tullakse? Aga seepärast, et Coldfoot Truckstop tähendab elu! Siit 400 km edasi või pea sama palju tagasi ei kohta teel midagi, millega võiks arvestada. Ei kütust, öömaja, süüa ega juua. Hoonete õnnetu välimuse korvab ümberringi laiuv Alaska loodus. Mäed, hõbedased mägiojad, oma asju ajavad loomad ja linnud. Ja veel – alaskalaste abivalmidus ja lahkus on fenomenaalsed. Ka siinsamas truckstop’is. Öösel kell kolm, kui teeline satub ajal, mil töölised kööki ja saali kasivad, on nad nõus sulle võileiba tegema ja teed keetma. Päeval saab siin süüa mehe moodi – ameerika truckdriver’id ehk veoautojuhid armastavad palju ja hästi süüa. Napsuhuvilistele on see aga kõige põhjapoolsem koht Ameerikas, kust üldse veini või õlut saab. Üleval Põhja naftaväljadel kehtib kuiv seadus. Kaua see truckstop oma praeguse näo säilitab, pole teada. Siin käivad juba rahvusvahelised võttegrupid, ajakirjanikud ja fotograafid. Kõik see on siia meelitanud hulga turiste, keda on suvel juba rohkem kui autojuhte. Viimastele on reserveeritud lausa oma pikk laud. Seni peetakse neid kui selle tee rajajaid au sees. Kui kaua? Äkki ühel päeval neid siia enam ei lastagi? Et mitte turisti, seda raha toovat püha lehma mitte häirida? Võib-olla ühel heal päeval laiutab siin asfaltplats, shopping center, McDonald’s, ATM ja veel midagi hullu? |
