Ja kindlasti tuleks siia lisada autotöösturid. Ma tunnen ennast nagu Mel Gibsoni mängitud taksojuht filmis «Vandenõuteooria»: ma tean, et maailma – noh, õigemini küll ainult autoostjaid – ähvardab hädaoht, aga keegi ei võta mind kuulda. Kui ma oma muredest ja hirmudest autofirmade töötajatele räägin, ütlevad nad, et ma olen kas hull või lihtsalt loll. Mida ma kardan, on allakäik, mandumine ja dekadents. Ma olen täiesti veendunud, et ajapikku üritatakse meile müüa järjest viletsamaid ja viletsamaid autosid, kuni keegi ei oskagi enam tahta midagi paremat kui täielikku rämpsu. Hea tehti paremaks Ma ei pea silmas seda, et meile üritatakse pähe määrida tibatillukeste mikromootoritega autosid, mis liiguvad sama kiiresti kui kolme jalaga hobune ja mis tuleb pärast sajakilomeetrist sõitu kolmeks päevaks laadima panna. Muretsema paneb hoopis see, et autosid pannakse kokku aina kehvematest materjalidest. Istmekatteid tehakse vanadest padjapüüridest, poritiivad värvitakse mõlemalt poolt üle ja siis tõmmatakse plekk värvikihtide vahelt välja ning plastist, millest uuemal ajal armatuurlaudu valmistatakse, poleks 1986. aastal Norma konstruktorid soostunud isegi mudelautosid tegema. Autofirmad õigustavad end väitega, et inimesed tahavad odavamaid autosid ja nemad püüavad neid pakkuda ning selleks tuleb tootmiskulusid vähendada. Jajaa, muidugi. See kulude vähendamise jutt on käinud juba jumal teab kui kaua, aga mida autode hinnad teevad? Tõusevad. Iga uus mudel on kallim kui eelmine – ehkki tehtud tublisti odavamalt. Õnneks on ka meeldivaid erandeid. Näiteks jaapanlased püüavad autosid järjest paremaks teha. Heaks näiteks on siinkohal Mazda 3. Kui see turule toodi, leidsid inimesed, et tegemist on täitsa korraliku autoga ja neid osteti õige mitu tükki. Muidugi, mõned käisid autosalongides, takseerisid neid pisikesi Mazdasid ja vangutasid laitvalt pead. Aga need olid enamasti inimesed, kes lähevad Louvre´i muuseumi, seisatavad Mona Lisa portree ees ja kehitavad õlgu: «Ei tea, ei ole nagu ikka päris see..» Selliseid inimesi näikse ka Mazda juhtkonnas olevat, sest mõne aja eest otsustati Mazda 3-le vigade parandus ehk automaailma keeles facelift teha. Mis selleks põhjust andis, teavad ilmselt vaid otsustajad ise. Kõik teised märkavad värskendatud mudelit esialgsega võrreldes vaid üht erinevust: parandatud versioon on vaiksem. Kohe nii palju vaiksem, et mõnisada tuhat maksvasse autosse istudes tekib tunne, nagu istuksid paar-kolm korda kallimasse autosse: tõmbad ukse kinni ja eraldad end muust maailmast. Saavutus on seda märkimisväärsem, et mulje püsib ka siis, kui auto juba liigub. Maanteesõidulgi ei kosta salongi isegi diiselmootori kõrinat, märkimisväärsest rehvi- või tuulemühinast rääkimata. Muud uuendused-parandused meenutavad rohkem kindlustuspoliisi: rõõmu teeb ainuüksi teadmine, et see olemas on. Näiteks auto välimus muutunud ei ole. Seal olla küll mõned nurgad kraadike järsemad või laugemad ja väidetavalt on mõned detailid suisa uue kujunduse saanud, kuid nende märkamiseks tuleb uus ja vana auto kõrvuti panna. Päästvad pidurid Mingeid ahaa-elamusi ei paku ka auto sisemus. Mazdale omane asjalik ja lihtne, kuid samas sugugi mitte igav kujundus on laias laastus endine. Võib-olla on mõne nupu kuju muutunud või mõni lüliti millimeetri võrra käepärasemasse kohta nihkunud. Kuid materjalid, mida Mazda 3 salongis kohtab, tunduvad küll veel paremad kui enne. Näiteks armatuurlaua plast ei klõbisenud enne värskenduskuurigi sõrme all nagu tühi limpsipudel, kuid nüüd vajub see pöidla all lohku nagu värske sai. Üldse on kõik plastosad, mis käe alla jäävad, lausa mõnusad katsuda. Sama vähe kui kujundus on muutunud ka auto sõiduomadused. Midagi uut ega rabavat pole hakatudki välja mõtlema ja selle asemel on piirdutud olemasoleva parandamise, õigemini täiustamisega. Vedrustust on jäigemaks seatud, kuid nii, et see ei lase küll autol kurvides ülemäära kalduda, kuid samas ei pea väiksematest aukudest läbi sõites muretsema, kas prillid põruvad ninalt või ei. Sardiinia mägiteedel tiirutades tundus, et ka roolisüsteemi on kohendatud. Rool on täpne, liigub parajalt raskelt ega ole ülearu tundlik: kui rooli ainult naaaatukene keerata, keerab see end jonnakalt tagasi. Ja eriti head on Mazda 3 pidurid. Mina ilmselt ei oskagi neid vääriliselt hinnata, küll aga peaks nende kohta häid sõnu jaguma ühel Sardiinia lambakarjusel. Sest ümber ühe järjekordse kaljunuki keerates ei pannud mind õhku ahmima mitte lummav maastikuvaade, vaid teed ületav paarisajapäine lambakari. Mazda 3 1,6 TD Töömaht: 1560 cm3 Võimsus: 80 kW (109 hj) Pöördemoment: 240 Nm @ 1750 p/min Kütusekulu linnas: 6,1 l/100 km maanteel: 4,1 l/100 km keskmine: 4,8 l/100 km Pikkus: 4490 mm Laius: 1755 mm Kõrgus: 1465 mm Teljevahe: 2640 mm Mazda 3 hinnad algavad 214 000 kroonist. Proovisõiduauto hind koos lisavarustusega 300 600 krooni.
> Loe edasi |
