Muutus algas sellest, kui Raivo Suviste,
teleproduktsioonifirma Balti Video juht ja omanik, sattus ühte kaadrisse kümnevõistlusässa Erki Noolega, kirjutab Priit Pullerits Postimehe lisaväljaandes Otsustaja. Suviste oli nooruses samuti kümnevõistlust harrastanud, kogunud koolipoisina korraliku summa, üle 6300 punkti. Pärast Tallinna Polütehnilisse Instituuti astumist harrastas ta tõsiselt jooksmist, tuli 600 meetri distantsil koguni pealinna meistriks, aga seejärel – kui mõned korvpallimängud siin-seal arvestamata jätta – tekkis sportimisse pikk-pikk vahe. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Senka
Artikkel jäi kuidagi lühikeseks ja suht pinnapealseks. Oleks tahtnud natuke rohkem nüansse.
So what?
Mina arvan,et lihtinimesed teevad ka kõvasti sporti-mina näiteks maadlen (rahaliste raskustega) ja u...
|
|
Ligi veerand sajandit. Kuni uue aastatuhande algul Austrias Götzises, kus Suviste Noolest filmi väntas, jäi ta ekraaniteose kangelasega paaril korral samal ajal kaamerasilma ette. Too pilt, mis Suvistele hiljem ekraanilt vastu vaatas, ei tõstnud just tuju. Tegelikult oli ta juba varemgi tajunud, et kõik pole sugugi nii, nagu võiks soovida. Näiteks trepist üles minek võttis alatasa hingeldama. Ent ekraanilt oli päevselgelt näha see, millest organism väiksemagi pingutuse korral tunda andis – ta olek oli vedel ja lodev. Siis, mäletab Suviste, jõudiski ta küsimuseni: kas nii ongi ja kas nii jääbki? Ei jäänud. Küsige nüüd Suvistelt, Eesti ühelt hinnatumalt teleprodutsendilt, kelle lõppeva hooaja suursaavutuseks jääb hiidmenuga saate «Tantsud tähtedega» toomine Eesti ekraanidele, kuidas ta end tunneb, ning vastuseks kõlab enesekindel: «Nüüd tunnen, et olen tugev igalt poolt.» Nii nagu on muutunud olekult-olemiselt sportlikumaks Suviste, nõnda on samasugune muutus tabanud keskmist juhitüüpi kogu Eestis. Jüri Mõis, kelle kogemuste pagasisse kuulub nii Hansapanga kui Tallinna juhtimine, on täheldanud, et sellised paksud ja vanaldased mehed, kes iseloomustasid Nõukogude aega, on siinsete ettevõtete eesotsast suuresti kadunud. Tema tähelepanekuil on viimastel aastatel peale kasvanud uus juhtide põlvkond, kelle üheks tunnuseks on sportlikum vorm ja olek, ning ülekaalulised on saanud üha valdavamaks pigem poliitikas. Ja nii mõnedki neist, kes on jõudnud õitsvasse keskikka – nagu näiteks Suviste –, on avastanud, et spordita kipub õitseng kärbuma. Rääkimata võimest pidada keerulist ja vastutusrikast juhiametit, mis ei nõua erksust ainult juhilt endalt, vaid eeldab särtsakuse süstimist ka alluvaisse. «Kui oled tugitoolis laialivalguv tüüp, siis mis energiat sa pakatad teistele?» küsib retooriliselt innukas harrastusrattur Neeme Jõgi, kes viimati juhtinud logistikafirmat Smarten Logistics. Nostalgia spordi järele Nii Eesti avalikus kui ärisektoris leidub kõige kõrgemal tasemel küllaga neid, kes oma sportlike eluviisidega teistele eeskujuks sobivad. Peaminister Andrus Ansip on tuntud sitke jalgratturi ja suusatajana, kes tunamullu sõitis Rootsis läbi koguni 90 km pikkuse kuningliku Vasaloppeti. Eelmine kaitseminister Jürgen Ligi, nooruses kiire jooksumees, on saavutanud keskeaski Eesti tasemel arvestatavaid tulemusi triatlonis.
Hansapanga juht Erkki Raasuke on näidanud head minekut Tartu suusamaratonil ja rattarallil, kus ta parimad kohad on viimastel hooaegadel vastavalt 533. ja 225. Kui tulla riigi tipptasandilt allapoole, sobib iga firmajuhti veenma, et sportimiseks aega leida on igati võimalik, kolme lapse ema Silja Suija. Sporditarvete kaupluseketi Silja Sport omanikuna kuulub ta Eesti murdmaasuusatajate paremikku ning on võistelnud koguni Torino olümpial. Eesti Energia juht Sandor Liive oli noorpõlves samuti paljulubav jooksumees, mitmekordne Eesti meister ja NSV Liidu omaealiste meistrivõistlustel 3000 m jooksu kümnes (isiklik rekord 8.35). Aga möödunud kümnendil, pärast keskkooli lõpetamist, jäi sportimine kõrgkooliõpingute ja hilisema töökarjääri tõttu, mil kontoris tuli sageli rabada ka nädalavahetustel, pikaks ajaks tagaplaanile. Ent kui muu elukäik sai joonele seatud, tekkis Liivel 1990. aastate lõpul taas spordi järele nostalgia. Käesolevast kümnendist on Liive suurtel rahvaspordiüritustel ikka ja jälle starti tulnud ning saavutanud korralikke tulemusi. Tartu maratonil pälvis ta kaks talve tagasi koguni 233. kohale, tänavu oli 373., rattamaratonil küündis tunamullu esimese viiesaja lõppu. Paraku on Eesti Energia juhi amet sedavõrd pingeline, et pärast viimast Tartu maratoni on ta käinud kõigest kolm korda suusatamas ja kolm korda jooksmas. «Elu paneb oma pitseri,» kahetseb ta. Võistlus turuväärtuse peale Jüri Mõis, JMB Investeeringute ASi juhataja mäletab, et ei saanud noorena kuidagi aru, miks küll käivad inimesed rahvaspordiüritustel. Nüüd on ta vanem, 51, ja on jõudnud arusaamisele, et sportimine annab suurepärase võimaluse ennast testida. «Ühe võistluse raames peetakse alati maha mitu väiksemat võistlust,» seletab ta. «Kes tahab naabrile ära teha, kes töökaaslasele, kes arvestab kaotusprotsenti võitjale.» Ja kuulutab koguni: «Võistlus käib spordi mõttes enese turuväärtuse peale.»
> Loe edasi |
