Siin Tokyos ringi kõndides näib, et robotid on kõikjal. Linnas sõidavad ilma juhita rongid, poodides ei pruugi olla müüjat. Jaapan elab muu maailmaga võrreldes juba praegu üsna futuristlikus maailmas. Mida toob teie hinnangul tulevik? Tänavu veebruaris demonstreerisime oma ülikoolis mõningaid tuleviku infotehnoloogiaid, sh robootika vallas. Need on meie viieaastase programmi tulemused, kuhu on integreeritud 60 meie teaduskonna professori töö. Me demonstreerisime näiteks tuleviku elutuba, kus roboteid kasutatakse inimese eluolu toetamiseks. Võtame näiteks raamatulugemise: kui inimene soovib mõnda raamatut lugeda, siis tuvastavad liikuvad valgustid ehk robotlambid tema asukoha ja kehaasendi ning suunavad valguse vastavalt keha positsioonile ja liikumisele. Selles keskkonnas on ka humanoidrobotid, mille ülesanne on tagada esemete kättesaadavus inimesele. Kui inimene sirutab käe soovitud eseme, näiteks teetassi suunas, saab humanoidrobot sellest aru ja toob asja talle kätte. Humanoidrobotid tegutsevad ulmefilmides ja fantastikaraamatutes, kuid teiegi tegelete nendega. Kas inimese heaks töötaval robotil peab tõesti olema ka inimese kuju? Humanoidroboti hea omadus on see, et ta suudab kasutada täpselt sama keskkonda ja isegi samu tööriistu nagu inimenegi. Sarnaselt inimesega suudab ta näiteks ümber pöörata väga kitsal alal, köögis laua ja toolide vahel. Kuid lahendamist vajab veel mitu suurt probleemi sellise roboti kontrollimise ja ka tema intelligentsuse alal. Väga kauges tulevikus võib olla võimalik kasutada kodutööde tegemisel ainult humanoidroboteid. Kuid lähitulevikus on see veel võimatu. Seetõttu oleme oma laboratooriumis keskendunud mitte humanoidrobotite, vaid ruumrobotite uurimisele. See on humanoidrobotitega võrreldes vastupidine suund. Kogu eluruum on sel juhul vaadeldav teatavat tüüpi robotsüsteemina. Ruum ise on robot! Ja selles robotis elab inimene. 1997. aastal saime valmis esimese sellise ruumi, milleks oli robotpõetustuba. Inimesel, kes on jäänud haigeks ja peab voodis lamama, on ikka oma soovid ühe või teise asja järele. Meie ruumis saab ta lihtsalt esemetele osutamisega need robotite abil kätte. Ruumis on kümme kaamerat, mis jälgivad patsiendi kehaasendit, käte liikumist ja isegi seda, kas patsient hingab või mitte. Voodis madratsi all on veel 210 sensorit, samuti on sensorid põrandal, et tuba teaks, kus patsient parajasti viibib. Selline ongi ruumrobot. Humanoidrobot tegutseb inimese elukeskkonnas, kuid ruumrobot ümbritseb inimest ja inimene tegutseb tema sees. Kas võib juhtuda, et kogu linn muutub ühel päeval suureks ruumrobotiks? See on väga oluline tulevikusuund. Juba nüüd on meil sellised transpordisüsteemid, kus näiteks kiirtee väravat läbijailt kogutakse teemaks automaatselt. Ruumrobotite tegevusväli ei pea piirduma ühe ruumiga, seda saab laiendada kogu majale, korrusele, linnale – tervele sotsiaalsele infrastruktuurile. Näiteks autotranspordi tõhustamiseks on kaks võimalust: kas arendada autosid endid või hoopis autode infrastruktuuri –maanteed, valgustust jms. Robotitega on sama lugu. Kui tahame, et robotid muutuksid üha targemaks ja osavamaks, on meil valida kahe võimaluse vahel: kas ehitada tõepoolest targem robot või valmistada selline infrastruktuur, kus robot suudab toime tulla paremini kui tavalises keskkonnas. Tulevikus on need kaks suunda muidugi omavahel läbi põimunud. Millised on ruumrobotite loomise kõige suuremad tehnoloogilised ja teaduslikud probleemid? Tegeleme peamiselt inimese igapäevase elukeskkonna robotitega. Nende loomise eeldus on aga inimese käitumise täpne mõõtmine. Kuidas inimkäitumist mõõta ning kuidas neid andmeid akumuleerida ja kasutada, see nõuabki kõige rohkem mõtlemist. Kasutame niisugusteks mõõtmisteks peale kaamerate ka näiteks rõhusensoreid põrandal. Inimese igapäevane käitumine on üsna korduv. Me ärkame hommikul üles ja sööme hommikusööki enamasti täpselt samal toolil. Me lõunatame enam-vähem samades restoranides. Seega saab robot inimesi jälgides järeldada, milline on selle või teise inimese tüüpiline käitumine, ning otsustada, milline on tüüpiline abi, mida inimene võib talt mingil ajahetkel vajada. Minu arvates on inimkäitumise andmete kogumine ja kasutamine tuleviku igapäevaelurobotite loomise võtmeküsimus. Meil läheb tarvis teatavas mõttes andmekaevandamise oskust. Arvestades, et arvutite jõudlus pidevalt kasvab, et nad muutuvad üha odavamaks ja et arvutivõrgud muutuvad üha kiiremaks, on väljavaated üsna head. Kuid kas pole siin psühholoogilisi ohte? Kas on mugav elada ruumis, mis sind pidevalt jälgib, andmeid kogub ja neid analüüsib? Just seetõttu valisime oma esimeseks näidisruumiks robotpõetusruumi. Iga inimene võib haigestuda ja sattuda olukorda, kus ta ei saa liikuda. Kuid liikumiseta on võimatu elada, järelikult vajab haige inimene kellegi abi.
> Loe edasi |