Reis

Olen just maandunud varakevadises Madridis ja mul on paar päeva aega. Turismikontorist Plaza Mayoril saadud linnakaart tutvustab muu hulgas ka Madridi kunstijalutuskäiku.

Prado – Madridi sümbol

Madridi üks sümboleid, neoklassitsistlik Prado hoone valmis 18. sajandi lõpul ja avas uksed muuseumina aastal 1819. Hoones eksponeeriti tollal Hispaania kuninglikule perekonnale kuuluvat kunstikogu.

Praeguseks sisaldab Prado maailma suurimat Hispaania kunsti kollektsiooni, hõlmates šedöövreid 12.–19. sajandini. Eriti ohtralt on ruumi antud El Grecole ja kahele õukonnamaalijale – Velazquezele (1599–1660) ja Goyale (1746–1828).

Francisco Goya maalis õukonnas tervelt nelja kuninga valitsemise ajal, saades tuntuks ka kui õukonna kunstidiktaator. Goya elu ja töö kujunesid osaks kogu Madridi ajaloost ja üks suuremaid linnaosasidki kannab tema nime. Goya töid saab näha ka mujal Madridis, kuid Pradosse on kogutud tema tähtteosed.

Hispaania ajaloolised sidemed Madalmaadega peegelduvad ka muuseumi kogudes: siin on soliidne kollektsioon hollandi ja flaami kunsti, seintelt vaatavad vastu Rembrandti autoportree, Hieronymus Boschi põrgu ja paradiisi kujutised, ligi sada Rubensi tööd, lisaks Roger van den Weydeni, vendade Brueghelite ja teiste maastikud, vaikelud ja stseenid igapäevaelust.

Muide, Bosch oli Hispaania kuninga Felipe II lemmikkunstnik.

Pradot kadestatakse ka ulatusliku Itaalia kunsti kogu poolest. Siin on esindatud Botticeli, Tintoretto, Caravaggio, Titian. Itaaliast saadi otseseid renessansiaja mõjustusi: sealsed meistrid töötasid Hispaania kuningakojas ja aristokraatide mõisates ning nende tööd on hiljem leidnud tee Prado seinte vahele.

Kui muuseumiskäigu järel sootuks teistsugust ilu nautida soovite, siis on Prado taga üks Madridi suuremaid parke Retiro ja peasissekäigu vastas avanevad väravad viivad otse botaanikaaeda.

Villahermosa palee

Pradost väljas, otse üle Antonio Canovas del Castillo (19. sajandi Hispaania riigimees) nimelise väljaku ja olengi järgmises kunstimekas, Villahermosa palees, mis on tuntud ka kui Thyssen-Bornemisza muuseum.

19. sajandi algul ehitatud hoone on muuseumiks kohandatud hiljem, olles neoklassikalise arhitektuuri suurepärane näide. Hoone sisaldab ka Thyssen-Bournemisza perekonna erakogu. Perekond kogus kunstiteoseid enam kui kahe põlvkonna jooksul ja kollektsiooni ostis Hispaania riik 1992. aastal. Valik renessansi, keskaja ja barokk-kunsti asub Katalaani Rahvuslikus Kunstimuuseumis Barcelonas, kuid suurem osa – enam kui 800 tööd – on eksponeeritud Madridis.

Kronoloogiliselt järjestatud Thyssen-Bornemisza muuseumi kogu sisaldab hollandi

17. sajandi maalikunsti, 18. ja 19. sajandi maastikke, Põhja Ameerika kunsti, impressionismi, postimpresionismi ja liikumisi 20. sajandi alguse kunstis.

Lisaks klassikale on kollektsioonis rõhutud moodsale kunstile, vooludele, mis on viinud kaasaegse kunsti tekkele (ekspressionism, fovism). Jääb vaid üle imestada, kuidas üks perekond suutis paari põlvkonna jooksul nii palju kunstiteoseid soetada.

Reina Sofía

Moodsa kunsti huvilisele on Rahvuslik Reina Sofía Keskus Madridis üks kohustuslikke käike. Muuseum asub otse raudteejaama Atocha vastas, linna endises haiglahoones. Eelmisest kahest muuseumist lahutab Reina Sofiat vaid 10–15-minutiline jalutuskäik mööda Paseo del Prado alleed.

Nagu eelmised hooned, on ka Reina Sofia ehitatud 18. sajandi lõpul neoklassitsistliku stiilis. Juba eemalt hakkavad silma suured klaasliftid, mis on lisatud hoone eksterjöörile suhteliselt hiljuti, andes nii majale kaasaegsema ja funktsionalistlikuma ilme, kuid sisemuses on siiski tunda paarisaja aasta tagust hõngu.

Kunsti vaadates tekivad enamasti kas imetlus või jahmatus. Reina Sofias saab külastaja just viimase osaliseks. Väljapanekus domineerivad 20. sajandi kunstivoolud ja moodsa kunsti klassikud: Pablo Picasso, Joan Miró, José Solana, Georges Braque, Juan Gris, Salvador Dali. Eriti ohtralt on palju ruumi antud Pablo Picassole, kelle töödest on kuulsaim «Guernica» – Hispaania Vabariikliku valitsuse tellimus 1937. aasta Pariisi näituse tarvis.

Maali jaoks sai kunstnik inspiratsiooni Baski linnas Gernika-Lumo Saksa õhurünnakust, kajastades 1930. aastate Hispaania Kodusõja õudusi. «Guernica» rippus New Yorgis kuni demokraatia taastamiseni Hispaanias ja 1992. aastal leidis tee Pradost Sofia Reinasse.

Kui sõita klaasliftiga neljandale korrusele, siis avaneb suurepärane vaade Madridi kesklinnale, mis võiks ka olla üheks Reina Sofí a külastamise põhjuseks. Muuseumi esimesel korrusel asub modernne ja trendikas kohvik ning läbi mitme korruse on suure valikuga raamatupood.