| Hiljutise aja madalaim toornafta hind oli 11 dollarit barreli eest 1999. aasta jaanuaris. Toona langes naftatoodangu suurendamine Iraagis kokku Aasia finantskriisi järelmõjudega. Vähem kui kahe aastaga hind kolmekordistus. Oktoobris 2004 maksis tünnitäis toornaftat juba 50 dollarit. 2006. aasta juulis käis hind korraks 77 dollari juures, ent aasta lõpetati umbes 63 dollarilise hinnaga. Eelmine aasta, eriti selle teine pool ja viimased paar kuud on toornafta barreli hinnale lisanud veel umbkaudu 40 dollarit. Eile maksti New Yorgis barreli eest juba üle 105 dollari. Seda aegrida jälgides pole raske märgata seost naftat tootvates riikides juhtunuga. Olgu selleks Vladimir Vladimirovit Putini muljetavaldav karjäär või Hugo Rafael Chįvez Frķasi sotsiaalsete ja diplomaatiliste eksperimentide rida Venetsueelas. Ameerika ja Euroopa hätta sattunutele pakuvad pungis rahakotte Pärsia lahe äärest pärit naftaeigid. Naftahind tõuseb, sest fondid suunavad osa oma aktsiatest välja võetud rahast toorainetesse. Nafta hinna kasvult üritatakse teenida ning pumbatakse raha nafta tulevikutehingutesse, ehk futuuridesse. Naftahind tõuseb, sest dollari kurss teiste juhtivate valuutade suhtes langeb. See teeb enamasti dollarites arvestatava nafta näiteks Euroopa ja Jaapani investorite jaoks suhteliselt odavaks. Madal dollari kurss on üksiti vähendanud naftaeksportijate tulusid ning suurendanud euro ja jeeni ostujõudu. Naftahind tõuseb, sest üleilmne tarbimine kasvab. Nafta tarbimise kasvu kiirus on küll vähenenud, ent mitte peatunud. Kiiret nominaalset hinnakasvu tasandab inflatsioon ning asjaolu, et mitmetes majandustes on energia osa toodangus vähenenud. Nafta hind tõuseb, sest naftat eksportivaid riike ühendav organisatsioon OPEC on keeldunud toodangu suurendamisest. Viimati otsustati nii sellel nädalal. Mõned eriti ägedad lääne vastased, nagu Iraan, Venetsueela ja Aleeria on koguni nõudnud toodangu vähendamist. Lisaks mõjutavad nafta hinda poliitilised sündmused. Näiteks Venetsueela presidendi tegemised ja ähvardused või Nigeeria sõjapealike rünnakutes purustatud naftatootmiseks ja maalt välja toimetamiseks tarvilikud struktuurid. Nigeeria tootmist kollitavad ka lihtlabased kratid, kes torujuhtmetesse auke puurivad. Mis edasi võib juhtuda? Ennustused jagunevad kaheks. Ühed arvavad, et eelmise aasta tempos nafta hind lähiaastatel enam ei tõuse ning koguni langeb. Seda ennustust uskus vähemalt mõned nädalad tagasi ka Eesti Pank oma inflatsiooniprognoosi korrigeerides. «Seoses maailmamajanduse kasvu aeglustumisega on naftahindade alanemise tõenäosus pigem suurenenud. Futuuride põhjal ootavad turud nafta odavnemist 2009. aasta lõpuks 84 dollarini barreli eest, seisab mustvalgelt keskpanga 20. veebruari majanduse arengusuundumuste ülevaates. Teised näevad nafta hindade kasvuks ruumi veel küll ja küll. Mitmete seni naftat eksportivate maade sisemaine tarbimine ületab lähiaastatel toodangu. Nende hulgas on näiteks Mehhiko ja Iraan. Indoneesia on juba naftaekspordi lõpetanud. Paljudes riikides, nagu Venetsueela ja Venemaa, pole tootmiseks ja transpordiks tehtud piisavalt investeeringuid ning Iraagi tootmisvõimsuste taastamine alles käib. Jätkuva hinnatõusu uskujad panustavad praegu raha nafta tulevikutehingutesse. Kumb arvamus tõeks osutub, näitab aeg. Selgituseks. Üks barrel mahutab 158.9873 liitrit, ehk 42 USA gallonit. Suur osa naftafirmadest ning sellega kauplejatest on pärit USAst ning märkimisväärset osa naftamüügist arvestatakse barrelites ja dollarites. Hind kujuneb toorainebörsidel. Kõige olulisem neist on NYMEX - New York Mercantile Exchange. Enamust maailma naftatoodangust ei müüda siiski börsidel, vaid kahepoolsete lepingute alusel. Sellisel juhul märgitakse lepingus barreli või tonni hinnaks mõne usaldusväärse infoagentuuri vahendatud börsihind, millele lisatakse kauba konkreetsesse sihtpunkti toimetamise kulud. |
