Reis

Venemaa on imede maa. Ja imeline on ka selle riigi pealinn. Kohe, kui Tallinna-Moskva rongist maha astusin, sattusin linna, kus on koos nii minevik, olevik kui tulevik.

Esmalt hakkasid mulle silma loomulikult inimesed ümberringi. Nägin neid riietatuna vastavalt ajale, kuhu nad oma mõttemaailma ja elusaatusega jäänud. Moskvalased riietuvad nii, nagu seda tehti kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel ja järgnevatel kümnenditel.

VIIMASED KOMMENTAARID marusje- bõvshei moskvichke ? Hehh! jaanomartin Putin on tuntud  reklaaminägu ka mujal  kui ainult Venemaal.  Isikukultus tõstab  pead, kuid  kuulekatele... Teised kommentaarid

On inimesi kuuekümnendate aastate kasukates, seitsmekümnendate mantlites, kaheksakümnendate nailonjopedes jne. Kuid loomulikult on ka palju neid, kes viimaste aastakümnete ajalootormides murdnud välja tänapäeva. Nemad kannavad maailma tippmoodi ja näpuotsas rüperaali. Tavaliselt nad jalgsi ei käi ja vett ei joo. Autod on neil ka viimase peal.

Mõlkis liikluskultuur

Ja Moskva liikluspilt on ka omamoodi huvipakkuv. Liikluskultuuri on seal niisama palju, või isegi natuke vähem, kui meie Tallinna tänavatel tipptundide ajal. Masinapark on aga vaatamisväärsus omaette. Läbilõige Nõukogude ja muu maailma autotööstuse viimase neljakümne aasta ajaloost: alates Moskvitšidest, lõpetades uhiuute välismaiste luksuslimusiinidega.

Et liikluskultuuriga kõik päris korras pole, sellest annavad tunnistust väiksemad ja suuremad mõlgid sõidukitel - nagu armid mehise sõdalase kehal. Uurisin huvi pärast, kas ka miilitsamasinatel selliseid olelusvõitluse märke on, ja ei eksinud. Tuli sedagi ette. Aga võrreldes tavaautodega siiski tunduvalt vähem. Rikkamad ja ettenägelikumad moskvalased kasutavad sõitmiseks tugeva konstruktsiooniga maastureid. Isegi tuliuusi Rolls-Royce on võimalik Moskvas osta. Neid näeb kesklinnas asuvates autokauplustes.

Mineviku varjud

Nooruses viibisin Moskvas korduvalt ja seepärast soovisin näha Moskva tähtsamaid sümboleid. Kõik need on alles. Nii Kreml, kirikud kui stalinlikus “barokkstiilis” ehitatud pilvelõhkujad. Ja uusi hooneid on hulga kaupa juurde ehitatud. Moskva rohkem kui 1000 ruutkilomeetri suurusel territooriumil on praegu käsil koguni 200 pilvelõhkuja püstitamine, millel kõrgust vähemalt 35 korruse jagu.

Kui kesklinn hiilgab tuhandete välismaiste ja Venemaa oma firmade reklaamide tuledes ning ehitus- ja restaureerimistegevusega, siis kusagile pole kadunud ka putkamajandus. Pisikesed piruka-, joogi- ja šašlõkikioskid ning muud pudi-padi-paviljonid ilmestavad endiselt metropoli.

Aga millegipärast ei näe ma šašlõkikioskite juures sebimas kasse. Ja meelde tulevad Eesti putkamajanduse hiilgeajad kaheksakümnendate lõpul ning üheksakümnendate algul koos ajakohaste linnalegendidega. Putkad on kui mälestusmärgid nepiajastule, mille hiilgus hakkas lõppema juba 80 aastat tagasi.

Täie elu ja tervise juures on ka paljud endised ausambad. Hiiglaslikus graniidirahnus istub praegugi Karl Marx ja jõllitab oma kivisel pilgul linna. Ainult kuidagi veel süngemaks ja murelikumaks on ta nende aastatega muutunud. Ja põhjust on küllaga. Kuulsa «Kapitali» autori silmapaistvamate «dividendide» Lenini ja Stalini mälestus on tänini Moskva ja osa moskvalaste südames.

Klassikuid promotakse. Alates reklaamsärkidest ja matrjoškadest, lõpetades Lenini mausoleumiga. Ja sellised «dividendid» ei tee au ühelegi tõsiselt võetavale juudile.

Üks inimene Uljanovite suurest perest on siiski püsiva koha venelaste südames oma elutööga ära teeninud. Ja see on Dmitri Uljanov. Tänutäheks kannab Moskva üks suuremaid ja elavama liiklusega tänavaid Lenini noorema venna nime. Tema oli arst, kes ravis haigeid. Ka neid, kes kaotasid oma tervise šokist, mille tekitas vanema venna Vladimiri organiseeritud oktoobriputš. Riigipööre, millest miljonid venelased ei toibunud kunagi ja mida Venemaa põeb tänaseni.

Matrjoškade maania

Suure Moskva linna peamised suveniirid on loomulikult matrjoškad ja kuulus Stolitšnaja viin. Matrjoškasid on laias valikus. Suurlinna kümnetel tuhandetel lettidel on neid ilmselt miljoneid.

Kuigi matrjoška oli algselt naissoost, siis nüüd võib nende hulgas järjest enam trehvata ka mehi.

Ülekaalukalt popim matrjoška on Vladimir Putini näopildiga. Järgnevad marksismi-leninismi klassikud, Brežnev ja teised Nõukogude-aegsed pühamehed.

Ja siis märkan ma matrjoškade hulgas poeet Sergei Jesseninit. Oma igaveses nooruses. Olen elus näinud igasugust pornograafiat. Nii poliitikas kui kunstis. Aga see on liig mis liig. Küsin müüjalt, miks see Venemaa pärast südant valutav hing sellisesse seltskonda on sattunud. Aga kaupmees ei saa minu mõttest aru. «Kas ta üldse teabki, kes oli Sergei Jessenin,» mõtlen endamisi. Ja astun vaikides edasi.

Aga Jessenini valu pidi olema väga suur, kui ta 1925. aasta detsembris endal veenid avas, ja et sellest jäi veel väheks, enda seejärel üles poos.

Punasel väljakul uisutatakse

Raha, raha ja veel kord raha on see, mis on saanud Moskvas püsiväärtuseks. Raha tehakse kõigega. Moskva Punasel väljakul on avatud liuväli, kus moskvalased tritsutavad Nõukogude-aegsete estraadilaulude saatel. Valdavalt on tegemist nooremas keskeas inimestega, kellel nii aega kui raha, et seda lusti endale lubada.

> Loe edasi