«Kolme põrsakese lugu tuletavad mulle pea kõik siin maju vaatamas käivad inimesed meelde,» muheles Peipsi äärde Nina külla põhust kolm kalurimaja püsti löönud Mikk Suursild, säästva ehitusega tegeleva OÜ Unite omanik. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | miki
aga hiired, kas nemad ei hakka siis nendes p6huseintes elama?
las ma seletan
põhumaja põhu hind oli protsendides 10%, 150 000 siis 15 000, pole just odav aga õkoloogiline
ruber...
|
|
Naerjaid jääb aga üha vähemaks, sest meie inimestele on kohale jõudnud teadmine, et põhumaju on maailmas tehtud viimased sada ja Eestis viimased neli aastat. Haiglaslik uudishimu on asendunud terve uudishimuga. Aga kus on põhk? Betoonpostidele ehitatud põhust kalurimajad näevad välja justkui lapsekäega tehtud joonistused – pole neil asfaldikarva ehitistel vihmaveerenne ega katuseviile, ka põhku pole kuskil näha. Põhku ei saagi näha olla, selgitas Suursild. Väljast katab põhupakke viie sentimeetri paksune savikrohvikiht, selle peal on laudis, siis tuleb õhuvahe ja lõpuks silmale nähtav tõrvapapp. «See on ju Peipsi kandis väga levinud odav ehitusmaterjal,» naeris Suursild. «Seega sobiv ka neile majadele.»
Nali naljaks. Tegelikult on nende majade ehitajatele oluline looduslike ja odavate materjalide mõistlik ning oskuslik kombineerimine. Ehk: tõrvapapp on hea materjal vihma ja niiskuse suhtes tundliku hoone isoleerimiseks ning sellele isolatsioonimaterjalile kulus vaid kaks protsenti ehituse üldhinnast. Tänu tõrvapapi kasutamisele jäi ära ka küsimus, millega katta katus. Sees pole põhust samuti jälgegi: põrandal on vahatatud lauad, seintel kuni 15 sentimeetri paksune savikrohv ja laes kaseiinvärviga valgeks võõbatud pisut karedad lauad. Ometi on see maja peamiselt põhust: nii seinad, põrand kui ka lagi on ehitatud kõvasti kokku nööritud põhupakkidest. Põhk on siin lihtsalt samasugune ehitusmaterjal nagu tavaliselt kivid, palgid või betoonplokid. Maja kahes seinas on maast laeni aknad, neist ühe alla jääb magamisase. Kaks kolmandikku 38-ruutmeetrisest majast võtab enda alla elamise-olemise koht väikse duši- ja kööginurgaga. Viimases hakkab parajasti gaasipliidil hirmsat kisa tegema vilega teekann, mis annab vastuse küsimusele, kas neis majades tikku tohib tõmmata.
Lihtne ja odav Lühidalt: põhumaja on lihtne ja õdus koht. «Meie mõte on juhtida tähelepanu sellele, et ka lihtsalt, kiiresti ja odavalt on võimalik luua endale mõnus elukeskkond,» toonitas Suursild. «Tahame tekitada inimestes küsimuse: kas paigutada raha odavasse tõrvapappi ja päiksepatareisse või vannituppa pandavasse kallisse lainelisse Itaalia seinaplaati?»
Põhumaja ei tee odavaks ehitusmaterjaliks kasutatav põhk, sest see moodustab vaid kümme protsenti hoone hinnast. Iva peitub läbimõeldud projektis ja ehituslikus lahenduses. «Eestis on tehtud ja tehakse ka tulevikus väga kalleid maju põhupakkidest,» märkis Suursild. «Aga meie arvates on mõttetu ehitada põhupakkidest ümmargune torniga maja ja sobitada sellele murukatus. See on keeruline, töömahukas ja kallis.» Väliselt on aga sellised majad ju looduslähedased, inimsõbralikud ja armsad! «See ongi kogu maailmas stereotüüpne suhtumine ökoehitusse,» nentis Suursild. «Sellisest suhtumisest vabanemiseks tuleb tahta midagi säästa. Olgu see siis loodus, inimene, vaba aeg või raha.» Kas suur või väike võlg? Septembris põhumaju ehitama asunud Suursild ja Unite arhitekt Rene Valner tahtsid kolm maja valmis saada kolme kuuga, ühe maja hinnaks kavandati 150 000 krooni. Päris nii ei läinud: majad valmisid kolme kuu asemel nelja kuuga ning ühe hinnaks tuli 200 000 krooni. Hind läks kallimaks tuulegeneraatori ja sellest saadavat elektrienergiat salvestavate akude soetamise pärast. Sõltumatus Eesti Energiast maksis 26 protsenti majade hinnast. Kas tuulegeneraator tasub end ära? «Aga kas trepp tasub end ära?» küsib Suursild vastu. 1,5-kilovatine tuulegeneraator paneb kõigi majade lambid särama ja see asjandus maksis vähem kui Eesti Energiaga liitumine. Kokkuvõttes on Suursild tulemusega rahul: «On valikute küsimus, kas alustada iseseisvat elu paarisajatuhandelise või mitme miljoni krooni suuruse miinusega. Meie ei näe mingit mõjuvat põhjust, miks peaks noor inimene kodu rajamiseks kulutama rohkem kui kolm kuud ja mõnisada tuhat krooni.»
Korralikult ehitatud põhust maja peaks kestma ligi poolsada aastat. Kes selle ehitamise vastu tõsist huvi tunneb, saab asja suvel Nina külas Suursilla ja Valneri käe all põhust suuremat sorti elumaja püstitades õppida. Laisemad huvilised võivad uudishimu rahuldada neid maju puhkamiseks rentides.
|
