Selles loos paljastub üks peidetud kulutus, mida te oma tuliuue masina hinnas eales ei leia.
Keegi polnud öelnud, et veehoidla äärde ei tohi minna. Nii tõmbaski mõnda meest sinna koledal kombel. Mis siis, et mulle ei tundunud veepiiri kompamine juba algusest peale mõistlik mõte. Aga kes mina olen, et kogenud tegijaid autoasjanduses manitseda? Mu endagi pere auto rohkem naise kui minu käes.
Põhiküsimus oli siiski palju laiem kui too oru põhja rajatud veehoidla. Isegi igipõlised autoajakirjanikud ei saanud aru, miks peab sakslaste Volkswagen uuendatud luksusmaasturi Touaregi esitluse korraldama Aafrikas Tuneesias. Seda enam, et asjatundjate väitel pole uuendatud rohkem kui esitulede kuju. (Nad eksisid. VW kinnitab, et uuel mudelil on 2300 uut detaili.)
Tuneesia tundus tõesti kahtlane paik. Sinna lennates sattus näppu ingliskeelne ajaleht, mis kuulutas esiküljel: «Tuneesiast on kardetavasti saanud islamistide uus tungipunkt».
Ja nüüd, kujutage ette, lennutab VW sinna kahe nädala jooksul kogu maailmast 600 ajakirjanikku, et nood saaks teha uue Touaregiga paaritunnise proovisõidu. Rääkimata muudest kulukatest väljaminekutest (nendest allpool). Uuendatud esitulede hind tuleb niiviisi ikka hiiglama kallis, nentisid lehemehed.
Ainuüksi Eestist oli VW kohale kutsunud kuus ajakirjanikku, saatjaks seitsmendana Saksa Auto reklaamijuht Reigo Kuivjõgi. Tema see oligi, keda vägisi veehoidla äärde kiskus. Sealt probleemid algasidki.
Külluslik «määrimine»
Seni oli kõik sujunud kui õlitatult – mis ongi ju seesugustel esitlustel korraldajate ülim eesmärk. Mõistagi selleks, et meediatöötajaile muljet avaldada. Lennujaamas olid vastas väikebussid, mis ajakirjanikud Tunise äärelinna viietärnihotelli sõidutasid. Seal ootasid igaühe numbritoas laual Suunto kompassiga käekell ning kolm CDd filmidega, kus Touareg tegelaste sekka kuulub. Kaasavõtmiseks, muidugi.
Õhtul sõidutasid bussid Balti riikidest, Rootsist ja Malaisiast saabunud 40 ajakirjanikku Kartaago lähedale mäe otsa rajatud häärberisse Villa Didon. Kahe põhiroaga õhtusöögile – esiteks mõõkkala greibikastmes ja teiseks veisefilee kartulipüreega – eelnes formaalsusena ka Touaregi tutvustus. Joogid olid, nagu öeldakse, maja kulul. Ükskõik, kui palju neid kulus.
Aga liiga palju ei maksnud end õhtul läbi kulutada, sest hommikul juba kella seitsmest ajas VW oma uue toodangu proovimiseks hotelli ette. Ühtekokku vähemalt 20 masinat, kaks ajakirjanikku ühe auto peale. Kaardid ja legendid anti pihku ning – andke aga minna. Sihtpunkt, Touaregi telklaager, jäi kahe tunni kaugusele. Suuna leidmisel olid kõigile ringteedele ja ristmikele paigutatud abiks punased nooled.
Kas lätlaste prohmakas?
Kui oled kaks tundi mõõtnud maasturiga asfalti ja lõpuks loodusse pääsed, pole ime, et mõnel mehel pidurid kaovad. Pärast seda, kui olime laskunud järsust kruusanõlvast alla veehoidla äärde, läks Kuivjõgi näitama, mida tema leivaisa toodang suudab. Suutis hoopis tema – nimelt Touaregi kapitaalselt mutta kinni ajada.
Ja ümbritsevatele mäetippudele hakkasid kogunema kohalikud. Nagu raisakotkad, kes ootavad, millal hinge heitnud saagi kallale söösta.
Aga ürituse korraldajad olid musta stsenaariumi ette näinud. Poole tunni pärast saabus abimasin, mis meie kinnijäänud katsesõiduki vintsiga välja vinnas. Uudistama kogunenud Malaisia ajakirjanikele üritasime oma maine päästmiseks jätta muljet, et oleme lätlased.
Oleks me siis juhtunust õppust võtnud. Mererannikul, kus tuli sõita mööda liivarada üle oja, üritasin Kuivjõe mahitusel proovida, kui hästi läbib Touareg lahtist paksu liiva. Selgus, et ei läbinud. Auto jäi põhja peale kinni.
Olukord oli seda piinlikum, et turvameeskond oli just üksikasjalikult õpetanud, kuidas sõita. Nüüd tuli neil meestel masin liivast esmalt välja kaevata ja seejärel välja tirida.
Touaregi telklaagrisse, kus taas ohjeldamatult süüa pakuti, jõudis me ekipaa˛ teistest kaks tundi hiljem. Kuigi korraldajad säilitasid nägudel sõbraliku naeratuse, oli sisimas tunne, et meie punamudast autot nähes kirusid nad: näe, need ongi need hullud eestlased. (Või äkki nad siiski arvasid, et lätlased?)
Tagasiteel Tunisesse, silmates viimasel kui ühel ristmikul või ringteel vähemalt kahte mundrikandjat, tekkis kahtlus, et vaevalt nad liiklust reguleerivad. Pigem jäi mulje, et VW on palganud nad ajakirjanike proovisõitu julgestama.
Nii et neil, kes tulevikus Touaregi ostavad – või ükskõik millise uue auto, ega seal vahet ole – on küllaga mõtte- ja arvutusainet, miks nende arved nii suureks küünivad ja keda selles võiks süüdistada.
