> Autori nõusolekul avaldab Postimees Online turunduskonsultandi Raul Kalevi artikli kinnisvarabuumi tagamaadest, mis ilmus tänases Ärilehes. Turuhind on hind, millega müüja on nõus konkreetse kauba loovutama ja millega ostja seda ka tahab. Nii seisab raamatutes. Tegelikus elus on kõik siiski tsipa keerulisem, sest algne turuhinna mõiste kujunes ostja ja müüja vahetust kauplemisest turul. Mis aga juhtub siis, kui mängu astub vahendajate brigaad? Ideaalseid näiteid ei pea kaugelt otsima - Eesti kinnisvaraturg sobib selleks kui rusikas silmaauku. Vaid mõned aastad tagasi maksid korterid Tallinna kesklinnas ca 10 000 krooni ruutmeetri eest. Maatükid Otepää külje all maksid maksimaalselt kroon ja Tallinna elamukrundid 300-400 krooni ruutmeetri eest. Huvi oli, kuid leige. Objekte müüdi mitemeid kuid. Keskmine pealinlane teenis siis ca 7000-8000 krooni ja võis selle raha eest osta hektari maad näiteks Otepääl. Kes ei tahtunud, see mõtles, et küll jõuab. Aga paljud ei jõudnud, sest vaevu jõudis keskmine palk kasvada tuhande krooni võrra, kui üleöö tärkas meeletu nõudlus kõiksugu kinnisvara järele. Imelik küll, kuidas siis nii äkki, imestasid paljud ka veel siis, kui hinnad olid paari aastaga mitmekordistunud. Veel paar aastat ja enamiku eestlaste unistus saada miljonäriks oligi täitunud. Isegi Narvas ulatusid kahe- kuni kolmetoaliste vanade korterite hinnad juba üle miljoni, olles veel aasta eest maksnud umbes kaks korda vähem, veel aasta varem aga lausa kolmandiku tänasest hinnast. Kui lihthrahvas kogu protsessist loogikat otsis, sättisid majanduseksperdid ja pankurid lipsud triiki ja pajatasid langenud pangaintressidest, soodsatest laenudest ja kasvanud majandusest. Eripeatükis räägiti Euroopa Liitu minemisest ja sellega kaasnevast tohutust huvist meie kinnisvara vastu. Hästilõhnastatud isakesed tegid näo, nagu olnuks see kõik tavaline ja loomulik areng, mida nad olid täpselt ette näinud. Targad kinnivaraspetsialisid oskasid võluva kergusega lisada, et selline areng kestab, kuni igal eesti perel on oma uus kaasaegne eluase. Ja paljud uskusidki. Küünikuna olen alati armastanud vaatada asjade olemuse sügavusse ja teha omi järeldusi. Ma ei pretendeeri siinkohal tõele, kuid majandusharidust saanuna julgeksin ka arutleda teist versiooni pidi. Las mu käsitlus paista pealegi liiga naiivne. Nimelt on kinnisvara hüppeline hinnatõus tingitud minu hinnagul suures osas vaid mõnest psühholoogilisest nõksust, mille taga oli ja on jätkuvalt pankade ja kinnisvarafirmade kokkumäng ning piisava hulga spekulantide teke. See mis tegelikult juhtus, ei olnud ei eestlaste oluline rikastumine ega ka hüppeline kasv uuele eluasemele. Kuigi ei saa pankade intressilangust alahinnata, ei tohiks seda ka ületähtsustada. Määravamad on muud tegurid, mida ma nimetaks siiski pigem tarbijaga manipuleeerimiseks. Esiteks: kinnivaratoodete müügi alustamine igakuise tagasimakse summa kaudu, mitte aga kogumaksumuse kaudu. Nii ongi juhtunud, et meie seas on tänini neid, kes maksvad oma maja eest pangale tagasi 5000 krooni veel viis aastat ja neid, kes teevad seda veel 35 aastat. Iseenesest on ju summa sama, eks ole! Teiseks: vahendajate kontrolli all olevate internetiportaalide loomine, kus igaüks sai vaadata, mis asjad maksavad. Varem polnud tädi Maalil aimugi, palju ta võiks oma hektari eest küsida, kui mõni mees poe juures küsima tuli. Nüüd sai ta aga uurida internetist, kuhu 99 protsendi ulatuses riputasid kuulutusi vahendajad. Vahendajad teadsid, et küsida võib rohkem, sest linnas on raha paksult ja pangad annavad soodsaid laene. Ja sageli aitasid vahendajad tädisid sellega, et küsisid oma kuulutustes 20 kuni 200 protsenti rohkem kui omanik oli algselt hinnaks arvanud. Kui te tänagi tahate mingit kinnisvara otse omanikult osta, siis sellist kuulutust pole teil enam ammu soliidsetesse portaalidesse võimalik lisada. Te saate valida endale ainult selle hulgast, mida seal pakutakse. Kolmas tegur, samuti psühholoogiline, oli juba pidevalt kerkinud hindade toime inimestele - äkki tõusevad veel mõnda aega, jõuan õigel ajal paadi peale. Nii tormasid soodsa laenu järele pankadesse ka need, kel sinna muidu asja polnuks. Veelgi kummalisem - sagedased olid juhtumid, kus lausa arulagedate tehingutega välja tuldi - näiteks müüdi oma kolmetoaline korter Mustamäel ühe miljoniga, võeti pangast juurde 500 000 krooni 30 aastaks ja osteti...Tiskresse kahetoaline kümme ruutmeetrit väiksem uus korter 1,5 miljoni eest. Soov elada uues majas ning pankade-arendajate jutumull, et hinnad lõpmatuseni vaid kasvavad, innustasid inimesi lausa eneseületusteks. Neljandaks hinnatõusu mõjutajaks on minu arvates pankade surve anda võimalikult palju laenusid. Kuigi seda üritatakse varjata, saavad juba pikka aega laene ka ilma kindla sissutulekuta inimesed, kellel pole ette näitada isegi kolme kuu ametlikku palka. Olen seda korduvalt pealt näinud, ei valeta.
> Loe edasi |
