Reis

Juba 13-aastasena elu esimese sukeldumise teinud Kreem kuulub koos nelja samade huvidega sõbraga Deco-nimelisse klubisse ning käib koos nendega avastamas mitte eriti tuntud sukeldumiskohti. Norras nähtu võtab mees kokku sõnaga müstika.

«Olen käinud sukeldumas nii Tais, Punases meres kui ka mujal, kus näeb palju, ent ma ei ütleks, et Norra neile kohtadele kuidagi alla jääb,» nendib ta. «Ainuke asi on see, et soojades maades on soojem, aga meie klubi vennad külma ei karda.»

Vee all on, mida vaadata

Müstiliseks muudab Norra veealuse maailma Kreemi sõnul kogu see rikkus ja elu, mis seal vaadata on. Vaimustunult loetleb mees nähtut – korallid, krabid, kaheksajalad, meritähed ja -siilid, kammkarbid, vähid, kõiksugused kalad, veest välja hüppavad väikesed pringlid jne.

Lisaks vaimustas teda Norra loodus – fjordid, kaljud, kosed ja asustuseta maastik –, kus ta tundis end kui «Sõrmuste isanda» filmi tegevuspaigas ja lausa ootas, millise kaljulõhe vahelt ork välja astub.

Eriti soovitab muusik Norrasse sukelduma minna neil, kes kardavad lõunamaadel seda teha tapjakalade pärast. Kuigi ka Norras on Kreemi jutu järgi igasuguseid suuri mereelukaid, näiteks kuradikala või paltus, kes võib kasvada kuni 400-kiloseks. Põhja pool saab aga ujuda koos vaaladega ning sinna plaanibki Deco klubi järgmisel aastal sukelduma minna. «See oleks sukeldumise kõrgklass,» tõdeb Kreem. «Muide, Põhja-Norras asus kunagi Hitleri armee kõige põhjapoolsem baas ning need, kes sealkandis sukeldumas käinud, räägivad, et seal võib vee all näha nii laevu kui lennukeid.»

Seekordse, poolteist nädalat kestnud reisi jooksul peatuti esmalt Norra läänerannikul Rorvicus, kus prooviti järele nii öö-, vraki- kui ka hoovusesukeldumine. Neist esimest kirjeldab Kreem sõnaga kõhe. «Öösel tulevad ju välja suured röövkalad, ja kui siis silmanurgast näed, et mingi tume vari ujub mööda, tekib korraks kõhe tunne küll,» ütleb ta. Vrakisukeldumist tehti 1980ndate keskel põhja läinud kaubalaeval ning seegi tekitas kõheda tunde. «Veider on näha vee all asja, mis tegelikult mõeldud vee peale. Pealegi tunduvad asjad vee all palju suuremad. Uppunud laeva nähes jooksevad mööda selga adrenaliinijudinad,» kirjeldab Kreem.

Hoovus haarab kaasa

Hoovusesukeldumiseks mindi fjordi ühes otsas vee alla, kust siis hoovus kaasa haaras ja tohutu kiirusega edasi viis. «Oled nagu kaaluta olekus ja justkui lendad vee all. Tundsin, nagu oleksin «Kalapoeg Nemo» filmi sattunud,» meenutab Kreem.

Rorvicust sõideti edasi lõuna poole Hitra saarele. Kreem räägib, et 18. sajandi keskpaigas hakkasid norrakad Hitral hirvi kasvatama, et Saksa parunid saaksid seal suure raha eest jahti pidada. Sellest ka saare nimi, mis tähendab norra keeles hirve. Traditsioon on säilinud tänapäevani ja saare üks põhilisi turismimagneteid ongi kalastamise kõrval jahiturism. Ka Hitral sukelduti päevas mitu korda.

Reisi ainsa miinusena nimetab Kreem seda, et sügiseselt jahedas ja vihma tibutavas Norras tuli kaldal paljana märga kalipsot selga ajada. Ent samas tõdeb mees, et vee all nähtu kaalub selle jaheda kogemuse sada korda üles.

Kummalist hingerahu pakkuv Norra kuulub nüüd Kreemi lemmik-sukeldumispaikade hulka. Mees lubab, et läheb sinna juba lähiajal tagasi, sest seal on nii vee all kui peal veel küllaga vaadata.