| Lennupäeval kokku saades oli Hellamaa näost valge, kuid siiski vapralt valmis proovima. Ta oli uurinud lennukite ajalugu, õnnetuste statistikat ja lendu korraldava firmaga seonduvat. Teda rahustas ka teadmine, et enne lendu tutvustatakse talle lennuki tööpõhimõtteid ja pilootide tööd. Teel lennukisse tüdrukul käed higistasid, aga vastsaadud teadmised olid toeks. Raskeks läks enne lennukisse astumist. «Põlved võttis nõrgaks ja kõhe hakkas,» tunnistas ta. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | muhkel , kuidas
sa lennukisse said , kui silmini täis olid
Kõva mees
Võtnud pits viina ja oleks kohe lennanud.
|
|
Suur eneseületusEsimene pilk lennukis ei tõotanud head. «Olin harjunud Hollywoodi filmilennukitega, kus kõik on suur ja avar. See lennuk aga tundus selline miniatuurne. Kogu minu väljamõeldud turvalisuseteooria muutus kaheldavaks,» ütles Hellamaa. «Tundus arusaamatu, kuidas midagi nii pisikest nii kõrgel vastu peab. Klaustrofoobia hakkas võimust võtma.» Rahva juurdevooluga läks tüdruku enesetunne järjest ärevamaks ja ta hakkas lennukist maha kippuma. Meeskond palus tal jääda, et tüdruk ei loobuks esimese emotsiooni ajel, ent aeg läks ja hirm muutus järjest suuremaks. Hoolimata meeleheitlikest püüetest hirmu seljatada, tormas Hellamaa siiski vahetult enne ukse sulgemist lennukist välja. Estonian Airi piloot Mait Kurrikoff märkis, et see ei ole esimene kord, kui inimesed viimasel minutil maha astuvad. Hellamaa sõnul oli tema jaoks lennukisse astumine juba suur eneseületus. «Sel hetkel oli see minu jaoks piir ja ma kartsin, et äkki saan end sundides veel psühholoogilise trauma ja see nullib kogu mu edasijõudmise,» põhjendas ta lennust loobumist. «Minestamise tunne tuli ja kartsin, et kui lennuk õhku tõuseb, siis ma suren. Selline keha halvav hirm, mis takistas ratsionaalselt mõtlemast. Värisesin üle kere, mu käed higistasid ja süda puperdas.» Trip.ee reisiportaalist võib lugeda, et sellise lennuhirmuga inimesi on palju, kuid vähesed neist otsivad abi, mistõttu hulk spetsialiste, nagu ka Põhja-Eesti regionaalhaigla esindajad, keeldusid kogemuse puudumise tõttu Postimehele kommentaari andmast. Tallinna psühholoogilise kriisiabi nõustaja Kaido Taime sõnul liigitatakse lennuhirm foobsete ärevushäirete ehk foobiate hulka. «See on ulatuslik hirm mingi olukorra või objekti ees, mis tegelikult ei ole otseselt ohtlik. Iga päev lendavad miljonid inimesed ja oht hukkuda lennuõnnetuses on mitu korda väiksem ohust saada surma tänavaliikluses,» selgitas ta. Meeskond appi Lennata pelgajatel soovitab Taim abi saamiseks pöörduda psühholoogi juurde, lennuhirmu puhul võib nõustaja sõnul abi olla kognitiivsest käitumisteraapiast. Ravi käigus õpetatakse inimest tõlgendama häirivat olukorda talle sobivamas valguses ja ennast mõtete iseärasusi arvestades ise aitama. Teraapiaseansside arv on erinev, sõltuvalt hirmu suurusest. Estonian Airi purser Kaja Toots soovitab inimestel lennukisse sisenedes stjuardesse oma hirmust teavitada. «Meeskond on üldjuhul kogenud ja oskab kindlasti aidata. Kui vähegi võimalik, istume õhkutõusmise ja maandumise ajal inimese kõrval ja oleme toeks. Vajadusel saame anda ka rahusteid,» ütles Toots. «Kui hirm on nii suur, et lennukissegi ei julge tulla, tasub enne lennufirmasse helistada, seal on kindlasti keegi, kes oskab aidata ja julgustada.» Enne lendu alkoholi tarvitada Toots ei soovita, sest see toob meeskonnale ainult lisatööd. «Mõni muutub agressiivseks ja see omakorda tekitab juba teistes ärevust,» ütles Toots. Kui kardad • Uuri enne võimalikult palju lennunduse kohta ja ka sinu lendu korraldava firma kohta. • Helista lennufirmasse ja pea kliendinõustajaga nõu või küsi võimalust rääkida mõne meeskonnaliikmega. • Lennukisse sisenedes ütle stjuardessile või purserile, et sa kardad. • Kindlasti teavita meeskonda rohtudest, mida oled tarvitanud. • Proovireisiks on parem valida mõni lühike reis, näiteks Tallinn–Stockholm. • Suurema lennukiga on vähem hirmus. Allikas: Estonian Air |
