Jörbergide miniloss (31)
13.10.2007 00:01
Eva Kübar, Postimees
Kes ütles, et valgusvoolik võib kodus olla vaid jõulude ajal? Ja milleks elus taimed, kui kunstlilled õilmitsevad ka kastmata? Ester ja Üllar Jörberg teevad kõike täpselt nii, nagu neile endile meeldib, ja on õnnelikud.
Ühel päeval 19 aastat tagasi otsustas Ester Jörberg, et tal on oma Tartu kesklinna korterist villand ning see tuleb otsekohe vahetada oma maja vastu. Päev varem mõtles üks vanainimene Tartu äärelinnas, et peaks suvila maha müüma. Juhtumisi oli tegu majaga, mis tänu selle ümber kasvavatele mändidele Estrile juba ammu silma oli jäänud. Ost toimus pikemalt mõtlemata, ning Ester seostab kogu protsessi telepaatiaga. «Me mõtlesime neid asju peaaegu ühel ajal ja ma ei tea, kas on olemas mingi teispoolsus või mitte, aga see ei ole normaalne,» õhkab naine nüüd, kui suvilast on saanud ekstravagantne pisike elamine. Kaugelt vaadates paistab valge majake suhteliselt tavaline, kes aga kaheksa lukuga Hiina uksest sisse saab, selle silmad lööb otsekohe pimedaks kärtspunane vetsupoti kaas ning sama tooni ülisuur kunstgerbera. Kemps on Jörbergidel poolavatud – lükanduksega, sest tavaline uks poleks kitsukesse esikusse mahtunud. Nii Ester kui ka Üllar armastavad erksaid toone ning seetõttu on nad enamiku Nõukogude ajal soetatud pruuni värvi sektsioonkappe ise üle värvinud. Näiteks Poola päritolu köögisektsiooni, omaaegse defitsiitse kaunismööbli tegid Jörbergid punaseks. Sama karva sai ka vana külmkapp, mis nüüd näeb välja kui ultramodernne mööbliese, mille eest tänapäeva retrovaimustuses noorboheemid kindlasti kõrget hinda maksaksid. Elutoas võimutseb massiivne sinakasroheline nahkdiivan, millel valged ja kuldsed padjad. Sinakasroheliseks värvisid Jörbergid ka sektsiooni, mis varem oli loomulikult pruun. Mööbliga sarnast tooni on uhked idamaahõngulised keraamilised lambid, vaagen ning maal seinal. Maale on majas teisigi ning suurte kunstisõpradena püüavad Ester ja Üllar neid üksteise võidu lahti mõtestada. Pikem mõttevahetus tekib söögitoa seinal asuva bee˛ikates ja punakates toonides abstraktse teose üle. «See võib olla väga tähendusrikas, siin võib olla mingi tohutu dimensioonide värk, aga me ei tea seda,» arvab Ester. «Näed, üks osa on siin must ja üks on kullast, siis võib olla mingi kasvamise värk,» täiendab naist Üllar. Kolme peamise toa vahel uksi pole, ruume eraldavad kunagised absoluutsed sisustushitid – uksekaared. Et asi oleks veelgi värvilisem, on kaarjad vormid ääristatud säravate valgusvoolikutega, mille eestlased tavaliselt vaid jõulude puhuks kapist välja võtavad. Ester arvab, et siin on selgelt tegu dekoratsiooni alahindamisega. «Miks peab ainult talvel ja ainult kaks nädalat? Kas sügisesel hallil ajal ei või siis pisut meeleolu tõsta?» küsib ta vastust ootamata. Peale kirevate valgusvoolikute ilmestavad kodu siia-sinna pistetud kunstlilled või vaagnad tehispuuviljadega. Perenaise sõnul ei ole temas lihtsalt seda rohenäppu, kes elus taimedega asjataks. Estri ja Üllari üks lemmikvärve on ilmselgelt punane, sest selles toonis on sisustatud ka magamistuba. Voodi kohal ripub Bahabise papüürusemuuseumist ostetud kunstiteos. Valgust kiirgab intiimkambrisse naise kujuga uhke öölamp, kus õli tõuseb soojaga üles ja hakkab siis mööda peenikesi niite kunstiliselt alla tilkuma. Kardinad on samuti punased ja hästi paksud, sest öösiti kontserte andev Üllar tahab tihti päevavalguses põõnata. Majakese neljas tuba on Estri ja koer Rally (tagurpidi on see muide Üllar) residents. Süsimustale retriiveri ja hundikoera segu neljajalgsele on Jörbergid kohandanud suisa kaks magamisaset – kausikujuline puhuks, kui loom end kerra tõmmata soovib, ja piklikum sirutamiseks. Toa teisel poolel asub aga Estri kreemjas buduaar, kus ta oma igapäevast meigirituaali sooritab. Kambri akende ees lehvivad perenaise enda õmmeldud õhulised roosad kardinad. Kui maja osteti, oli selle ümber suur viljapuu- ja köögiviljaaed, mille eesmärk oligi Estri sõnul saaki anda. Jörbergid aga potipõllundust ei armasta. «Räägitakse küll, et oma käega võtad aiast, aga mina võtan oma käega poest,» selgitab Ester. Ka Üllar on seda meelt, et aed pole mingil juhul kõrvitsakasvatamise koht. Sestap on Jörbergid rohkem rõhku pannud suurele dekoratiivsele muruplatsile, okaspuudele (neid on aias sadakond) ning püsikutele. Väga olulised on näiteks ebatsuugad, mis kaitsevad nende rõdupinda võõraste pilkude eest siis, kui paar esimeste kevadpäikese kiirte käes päevitada tahab. Erilist kindlustunnet aga lisavad Estri sõnul ikkagi maja ümber kasvavad suured männid.
|
