Kinnisvara

Avalikkuse aktiivsesse sõnavarasse on viimaste aastate jooksul tekkinud termin detailplaneering, mis enamikule inimestele tundub siiski pigem negatiivse tähendusega, kuigi peaks ideaalvariandis olema vastupidi.

Sõna detailplaneering tähendus on keerukas ja lai. Mõiste pärineb planeerimisseadusest, mis võeti vastu 11. novembril 2002 ning jõustus 1. jaanuarist 2003. Vastuvõetud seadus reguleerib riigi, kohalike omavalitsuste ja kodanike vahelisi suhteid planeeringute koostamisel.

Detailplaneering on oluline osa uute hoonete ehitusprojektide koostamisel ja püstitamisel, olemasolevate hoonete maapealsete kubatuuride üle 33 protsendi laiendamisel ja selle ehitusprojekti koostamisel ning maa-alade kruntide jaotamisel. Ehk teisisõnu on detailplaneering lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks olev kava, mis ei anna (veel) õigust ehitustegevusega alustada. Peamiseks ülesandeks on määrata suunad, mille alusel ehitusprojektid valmis tehakse.

Detailplaneeringu sisuks on krundile ehitusõiguse andmine ning koosneb olulistest elementidest, nagu näiteks sihtotstarve, hoonete arv, hoonete ehitusalane pindala ja hoonete kõrgus. Lisaks veel haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine, tehnovõrkude ja -rajatiste asukoha määramine jpm. Ühesõnaga luuakse krundile väärtus, mille alusel saavad kaasa rääkida ka kõik aktiivsed kodanikud.

Kuigi seaduse kohaselt on detailplaneeringu algatamise võim vaid kohalikul omavalitsusel, võib üksus siiski sõlmida lepingu füüsilise või juriidilise isikuga, kellel projekti vastu huvi. Sel juhul määratakse lepingus vastastikused kohustused planeeringu koostamisel ja rahastamisel. Reaalsus näitab siiski, et omavalitsuste struktuuris puuduvad üldjuhul kompetentsed isikud ning seetõttu antakse planeerimise õigus paratamatult arendaja kätte, kes võimalusel seeläbi ka n-ö esimeseks viiuliks muutub.

Detailplaneeringu üheks peamiseks eesmärgiks on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadused, samuti huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks. Seega seob iga projekt kõiki sellega seotud osapooli ning nende huve, mitte vaid arendajate ning nende klientide omi.

Tavapäraseks on kujunenud olukord, kus detailplaneeringule on vestlusringis või kommentaariumides külge kleebitud pigem negatiivne maine. Kantuna ideest, mille järgi omavalitsusüksused lubavad ehitada loendamatul hulgal kõrghooneid, rikkudes sellega minevikulist hõngu kodanike mälestustes. Probleemile järgnev avalikkuse poolne stsenaarium jutustab juba omavalitsuste teovõimetusest ning detailplaneeringute üleüldisest mõttetusest.

Menetlemise protsess on siiski oluline, seega peab üles kutsuma kõiki, kellele teema südamelähedaseks või huvipakkuvaks on kujunenud. Alati on võimalik ning isegi tervitatav oma arvamust, nägemust ja häid ettepanekuid planeeringute menetlemise protsessi kohta jagada näiteks vastavate erialaliitudega.

Progressiivsem on hilisema kritiseeriva tooni asemel hoopis protsessi oma ideedega rikastada. Planeeringute protsess võiks muutuda kõikide ühiskonnaliikmete probleemiks. Kõrvutada võiks seda ühiskondliku lepingu ideega, kus kaasa saavad rääkida (ja peaksid) kõik selle ühiskonna liikmed – elanikud, arendajad ning kohalikud omavalitsused.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kinnisvaraalaseid muutusi ei tohiks karta, need on paratamatud, kuid samas loomult edasiviivad. Muutused toovad tulu ning kasu meile kõigile ning linn peab arengule teed andma. Parim lahendus selleks oleks ühine diskussioon, mil kõigil olemas võimalus sõna sekka öelda.