Iga päev kukub üle Järvevana tee kulgevat raudteed ületades kaks-kolm mootorratturit, mopeedijuhti või rollerisõitjat, räägib teenekas mootorrattasõitja Ain Krist. «Probleemist on räägitud vähemalt kümme aastat. Eriti hulluks on olukord muutunud viimase viie aasta jooksul, kui motosõitjate arv on kasvanud,» lausus Krist. Piketi korraldamine on mehe sõnul viimane appikarje, sest vaatamata eelnevale selgitustööle ja kirjadele pole linnavalitsus probleemi lahendamiseks midagi ette võtnud. Ebamugav nurk Järvevana tee raudteeülesõit on erinevalt teistest linnatänavatel kulgevatest rööpapaaridest motosõitjatele äärmiselt ebamugava nurga all. «Eriti hull on olukord Mustamäele suunduvatel sõiduradadel. Seal on relsivahed nii laiad ja rööpad lähevad üle tee niisuguse nurga all, mis veab esiratta rööpasse kinni ning kukkumine on peaaegu paratamatu,» rääkis Krist. Mida väiksem on kaherattalise kiirus, seda suurem on kukkumise oht. Vanad motohundid, kes oskavad oma ratast ülihästi valitseda ja kel sõidukogemusi rohkem, on leidnud, et ainus võimalus ülesõidust tervelt pääseda on gaasipedaal põhja vajutada ja rööpad 100-kilomeetrise tunnikiirusega ületada. Teine võimalus on enne ülesõitu rattalt maha astuda ja sõiduriist käekõrval üle raudtee talutada. Krist lisas, et siin ei ole võimalik teed rööbastega ristisuunas ületada, sest sel juhul tuleks trajektoor võtta üle kahe sõiduraja. Märki maha ei jää Kuna teeületusel tekkinud kahjud on tänu heale sõidu- ja turvavarustusele enamasti ainult rahalised, ei jää õnnetusest politseistatistikasse ühtki märki. «See on ime, et seni pole ühelegi kukkunud mootorratturile tagant tulev auto otsa sõitnud,» selgitas Krist. Puuduv õnnetuste statistika ei anna üliohtlikule teelõigule mingit õigustust, arvavad motosõitjad. «Linnavalitsus võiks usaldada staa˛ikate motomeeste kogemusi ja oskusi, kuid mingil põhjusel ei taha nad ohtliku olukorra parandamiseks midagi ette võtta,» rääkis Krist. Internetifoorum bike.ee on ühendussillaks ka teistest riikidest Eestisse jõudvatele motomatkajatele. «Paljud alustavad motomatka sadamast, kuid saavad sõita ainult veidi rohkem kui viis kilomeetrit, kui keset teed varitsev oht nad maha niidab. Kujutage ise ette oma plaanitud puhkusereisi, mis lõpeb valusa kukkumisega veel enne, kui alatagi saab,» selgitab motomees. Näitena tõi Krist möödunud nädala reede, kui samal teelõigul kukkus järjekordselt üks mootorrattur. Ratast püsti upitades nägi ta teepervel kaht rollerisõitjat, kes olid rööbaste ohvriks langenud vaid mõned minutid varem ning enda ja sõiduki vigastusi üle vaatasid. «Mootorratturitel on enamasti head sõiduriided ja turvavarustus, kuid rollerijuhte, kel pole seljas midagi kaitsvat, on valus vaadata,» ütles Krist. Ta lisas, et tänavad peaksid olema niisuguses korras, et seal liiklemisega tuleksid toime ka need, kes on juhiloa omanikud olnud vaid kümmekond minutit. «Kui sellel teelõigul kukuvad mehed, kes on mootorrattaga sõitnud 20–30 aastat ja on oma sõiduoskusi tõestanud Eesti meistrivõistlustel, siis on probleem teelõigus, mitte sõitjas,» ütles Krist. Motomeeste sõnul ei nõua teelõigu ohutuks muutmine erilist tehnoloogiat ja on lihtsalt teostatav. Raudtee on praegu rööbaste vahel äärmiselt ebatasane ja rööpad asuvad asfaldist kõrgemal. «Ideaalne oleks, kui viia raudteerööpad ülejäänud teepinnast allapoole. Siis saaks selle ohutult ületada,» selgitasid mootorratturid. Lahendust ei tule kaugelt otsida, sest ideaalne raudteest ülesõidu koht on ehitatud sinnasamasse kõrvale jalgrattateele. |
