Kellele
Nepali mäed midagi ütlevad või kes neid meelde jätta soovib, sellele
olgu alustuseks öeldud: grupi liikmetel õnnestus ületada Thorong La
kuru ja teha ring ümber Annapurna mäemassiivi. Osa reisikaaslasi jõudis
ka Annapurna baaslaagrisse. Baaslaager on koht, kust alpinistid
alustavad mäetipu vallutamist, kirjutab Pärnu Postimees. Mägedes matkatud 17 päevaga läbiti jalgsi, seljakott seljas, üle 300 kilomeetri. Mööda jõeorgu Matk
kulges suuremas osas mööda Marsyangdi jõe orgu. Rännaku esimene pool
möödus kuru jaoks kõrguse kogumise tähe all, teine pool laskudes. Et
Nepali põhjaosa koosnebki peamiselt Himaalaja mäestikust ja selles
riigis asub maailma nelja-teiskümnest üle 8000 meetri kõrgusest
mäetipust kaheksa, polnud mägedes ronimata võimalik kuhugi jõuda. «Matkarada
käiski nii, et läksid kuhugi mäekurule ja siis sealt jälle alla, et
jõge ületada, siis uuest mäkke ja taas alla,» räägib Roht. Kõige
kõrgem koht, kuhu Eesti matkagrupp välja jõudis, oli 5416 meetrit, mis
on Rohti jutu järgi mägimatkajate seas arvestatav kõrgus. Reisipäevikus,
mida Roht matka vältel pidas, on selle kohta kirjas järgmist: «Ilm oli
ilus ja päike paistis, kui Thorong La kurule jõudsime. Fantastiline
tunne oli. Ümber on ainult lumi ja lumised mäetipud. Sa oled kui
maailma katusel, vaikus ja tõeline rahu on sinu ümber.» «Mis
seal salata: ei oodanudki, et see kõik nii raske on,» lisab Roht. «Aga
olen endaga väga rahul, et selle kõik läbi tegin. Mägedesse selleks
minnaksegi, et end proovile panna ja endale tõestada, et oled millekski
suuteline.» 14-liikmelisest reisiseltskonnast pool oli varem
mägedes matkanud, mõni koguni nii kõva tegija, et võis enda kontosse
kirjutada poolsaja mäega kokkupuute. Aga oli kontoritoolist minejaidki,
ja nende hulka loeb end Tiina Roht. Mingit trenni enne mägedesse
minekut ta ei teinud, ometi julgeb öelda, et selline rännak on
paljudele jõukohane, aga kergete kilda seda liigitada ei saa. «Kui oled üle 3000 meetri kõrgel, on raskem hingata. Mida vähem on õhus hapnikku, seda vaevalisem liikuda,» kirjeldab Roht. Oma märkmeid vaadates tõdeb ta, et näiteks 700meetrine tõus on võtnud aega viis tundi. «Tundub
uskumatu, aga sa kõnnid tõepoolest sõna otseses mõttes jalg jala ette.
On muidugi ka omad nipid, mida vanad tegijad õpetasid. Käia tuleb
ühtlase mõõduka tempoga, puhkepausi pidamine tuleb pigem kahjuks, sest
pärast on end äärmiselt raske liikuma sundida,» meenutab Roht. Mägedega
vähem kokku puutunud matkajad kasutasidki kogenumaid ära, lastes neil
ees kõndida ja tempot teha. “Nii oli lihtsam. Aga alguses tahad ikka
esimesena mäkke jõuda, kipud kiirustama ja oledki omadega läbi.” Enamikul pidas tervis vastu Tiina
Rohtil läks reis väga hästi, sest tervisemuresid peaaegu polnud, kui
mõnd villi jala all mitte arvestada. Muidugi tuli taluda peavalu, kui
kolm päeva rohkem kui 4000 meetri kõrgusel veedeti. Ja hommikul ärgates
oli kogu keha harjumatult madala õhurõhu tõttu turses. Kõik see aga
suurt ei seganud: villidest aeti niit läbi ja käidi edasi. Küll
juhtus ühel reisikaaslastest tõsine terviserike: tekkis kopsuturse ja
ta toimetati helikopteriga Katmandu haiglasse. Kõik mägedehaigused aga
mööduvad kiiresti, reisi lõpupoole ühines haigestunu reisikaaslastega.
Terviseprobleeme oli veel paaril reisiseltskonna liikmel. Roht
rõhutab, et sellistele matkadele minek on omal vastutusel, keegi
eelnevat tervisekontrolli tegema ei kohusta ja arstitõendit ei küsi.
Kuid endale tuleb oma võimetest aru anda. Kui on probleeme südame või
kopsudega, peab ettevaatlik olema. Eesti turistidest esimese tuhande sees Selline
rehkendus, mille alusel ollakse esimese tuhande Eestist Annapurna
mäemassiivi külastanud turisti hulgas, tehti loogilise arutelu
tulemusena. Nimelt pole Eestis just palju firmasid, mis
Nepali-reise, matku Annapurna baaslaagrisse ja Annapurna ringile
korraldavad. Sinna on pääsenud alles viimastel aastatel, korraldatud on
üks-kaks reisi aastas ja grupi suurus on olnud kümne inimese ringis. «Reisi
vältel saime Nepali riigist, inimestest, kommetest ja kultuurist väga
hea ülevaate. Turism on seal juba jalgu alla saamas, aga valdavalt on
tegemist põllumajandusmaaga, kus tööstust peaaegu polegi,» kirjeldab
Roht. Et turiste veel väga palju pole, on loodus ehe ja
puutumata, kõik on nii ilus, et võtab hinge kinni, sõnadega on seda
võimatu kirjeldada. Seda võib näha piltidelt, mida Roht on reisil
teinud üle 300 ja millest paarikümmet lehe tarvis välja valida on
äärmiselt raske. Roht kiidab Nepali inimeste sõbralikkust ja
vastutulelikkust, üllatusena tuli, et nendega võis inglise keeles
suhelda. Haridus on seal hinnatud, kuid kallis. Ka mägedes nähti mitut
koolimaja. Lapsi aga on seal tõesti palju.
> Loe edasi |
