On õige ja arukas, et riik vabastab laenuvõtmise järel töövõime kaotanud inimesed laenu tagasimaksmisest. Tänases lehes ilmuv lugu aga tõestab, et headest seadustest üksi on vähe, kui üldine hoolivus tõsiselt soovida jätab. Seaduslikult ei saa keegi midagi ette heita pangale, kes nägemise kaotanud tütarlapselt õppelaenu tagasimakseid kasseeris. Juriidiliselt oli tal õigus seda teha. Siin aga peaksid mängu tulema eetilised küsimused. Pangatellerid ületavad seadusest tulenevaid kohustusi iga kord, kui nad sobivale kliendile uut laenu, krediitkaarti või pensionisambaga liitumist pakuvad. See kliendikeskse teeninduse mõte ongi, et pank tunneb oma klientide võimalusi ja vajadusi. Selle printsiibi valgel jääb aga täiesti arusaamatuks, miks keegi pangatöötajatest silmnähtavalt pimedale tüdrukule tema õigustest rääkimist vajalikuks ei pidanud vaid rahumeeli laenu tagasi maksta lasi. Pank on oma raha kätte saanud, ja tõestada tagantjärele oma töövõimetust ja suutmatust maksta on üsna lootusetu ettevõtmine. |
