Marti Aavik: auto 13 krooni ja 14 sendi eest
13.06.2008 00:01
Marti Aavik, Postimees.ee
|
| |
|
 |
Marti Aavik
Foto: Peeter Langovits |
|
|
|
|
Ostuparadiis on jõudnud kauaoodatud majanduse jahtumist ja maandumist nautivasse Eestisse. Teleka saab osta 10 krooni eest ning auto maksab praegu 13 krooni ja 14 senti.
See on tõsi, sest meie väikesel, ent selle eest internetiga kaetud kodumaal tegutseb juba vähemalt viis sendioksjonit korraldavat veebilehte. Müüakse arvuteid, motorollereid ja muid ihaldusväärseid esemeid. Pakkumist saab tõsta ühe sendi kaupa. Keegi pakkus üle? Pole viga! Kohe saab teele panna uue ühesendise pakkumise.
Vigur on selles, et iga üksiku pakkumise õiguse eest tuleb tegelikult välja käia 15 krooni. Iga sendine hinnatõus veebilehel veeretab 1500 korda suurema summa oksjonikorraldaja kaukasse, millest see mõistagi osa mobiilioperaatorile annab.
Selgituseks: kui 15 000-kroonise motorolleri pildi kõrval näidatakse hinda 100 krooni, siis on oksjoni omanik saanud käivet 150 000 krooni. Inimesed pakuvad edasi. Kui ikka hulk raha on juba magama pandud, siis ei taha pooleli jätta, ihkad kaotatut tagasi teenida. Võib-olla toob just järgnev 15 krooni võidu… võib-olla, nagu kasiinos. Omanike jaoks lihtne, häbematu ja lollikindel äriidee. Kas õnnitleme üheskoos tegijaid?
Paraku tekitab just analoogia hasartmängudega küsimusi, mis ei lase sendioksjoneid niisama rahule jätta. Vaata eest või tagant poolt, ikka tundub asi olevat väga kasiino või loterii moodi. Erinevus on selles, et kasiinosid ja loteriisid maksustatakse ning loodetavasti ka kontrollitakse teistest äridest pisut erinevalt.
Eile saime teada maksuameti õiguseksperdi hinnangu, kes leiab, et sendioksjonid pole hasartmängud hasartmänguseaduse ega loteriiseaduse tähenduses, sest sendioksjoni võitja välja selgitamisel puudub juhuslikkus. Küsisin mitmelt matemaatikult, mis on juhuslikkus ja julgen veidi kindlamalt arvata, et maksuamet on siinkohal juhuslikkusest üsna kitsalt aru saanud. Samas mõistan neid. Kui ikka mitu korda järjest on ärimeestelt kohtutes vastu näppe saadud, siis peabki seaduste tõlgendamisega ettevaatlik olema.
Seaduste muutmiseks on meil Toompeal 101 kodanikku. Nende üks sõna võib makulatuuriks muuta terved juriidilise kirjanduse raamatukogud. Nad on lubanud peagi valmis saada uue hasartmänge reguleeriva seaduse. Tahaks väga teada, millise juhise nad annavad juristidele sendioksjonite kohta.
Inimesed võiksid mõistagi ka ise targad olla ja internetis lollustega tegelemise asemel lugeda läbi näiteks ilmakuulsa Robert Cialdini «Mõjustamise psühholoogia», mis peaks aitama elukutseliste ärakasutajate lõkse vältida. |
|
|
|
|
