Raskel hiigelalusel pole kujutatud mitte ainult Kolgata mäele hukkamisele viidavat ja oma rasket risti kandvat Jeesust, vaid vaeva on nähtud ka kõrbemaastiku loomutruu loomisega. Foto: Andrus Hiiepuu

Lihavõttepühad on Guatemala külastamiseks suurepärane aeg – lisaks mõistatuslikule maiade tsivilisatsiooni avastamisele saab siin jälgida huvitavat kristluse ja indiaani usundi «kooselu».

Maiade iidne jumal, keda hispaanlased nimetasid San Simoniks, latiinod Maximoniks ja põliselanikud Rilaj Maamiks, on endiselt au sees ja tema austamise traditsioonidest võib osa saada Guatemala kõrgmägede piirkonnas.

UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Guatemala kunagine pealinn Antigua Guatemala on samal ajal koduks katoliikliku maailma suurimatele ülestõusmispidustustele – Semana Santa’le. Õhk on täidetud viirukisuitsu ja leinamuusikaga, kogu linn on leinarüüs. Ja nii juba terve nädala. On alanud aasta suurimad ja tähtsaimad pühad.

Protsessioonid iga päev

Ülestõusmispühade tähistamine algab katoliiklikus Guatemalas palmipuude pühaga. Siit edasi toimuvad iga päev tseremoniaalsed üritused ja protsessioonid, sümboliseerides Kristuse risti kandmist, ristilöömist ja kulmineerudes ülestõusmisega.

Traditsioon, mille 16. sajandil tõid siia hispaanlastest misjonärid, sai tugevaima kandepinna just Antiguas ning levis siit edasi ka teistesse Guatemala linnadesse.

Igapäevaste protsessioonide kõige dramaatilisemaks ja mõjuvõimsamaks vaatepildiks on suurtele, mitmekümne meetri pikkustele massiivsetele alustele kinnitatud Jeesus Kristuse ja Neitsi Maarja kujude kandmine läbi linnatänavate ning üle imekauniste dekoreeritud liivavaipade – alfombra’de.

Alfombra tähendab araabia keeles vaipa. See luuakse kohalike elanike katetööna, mis sümboliseerib nende ohverdust Kristusele tema viimasel teekonnal. Ühe vaiba tegemiseks võib sõltuvalt selle keerukusest kuluda kuni kümme tundi tööd.

Vaibad luuakse otse munakiviteedele, kuhu kantakse alusliiv ja saepuru. Värvitud liiva ja šabloonide abiga joonistatakse aluspõhjale detailne muster. Lisaks liivale ja saepurule kasutatakse vaipade valmistamiseks lilli, litreid, männiokkaid, juur- ja puuvilju ning erinevaid päevakohaseid sümboleid.

Kõige keerukamad ja kaunimad vaibad valmistatakse suure reede protsessiooniks, mis algab juba varahommikul kell kolm, ja kuhu kohalikud tulevad otse kalmistult, olles veetnud seal öö kadunud lähedasi mälestades.

Tõelised kunstiteosed sünnivad otse tänaval kõigi pealtvaatajate silme all, et siis vaid viivuks end imetleda lasta ning seejärel rongkäiguliste jalge all igaveseks hävineda.

Läbi tiheda rahvamassi teevad protsessioonile teed rooma sõdurid, kes sümboliseerivad Jeesus Kristust risti lööma läinud roomlasi. Rusuvalt minoorne dissonantsetes toonides muusika ning kirbe viirukisuits annavad märku ohvri saabumisest.

Rusuv meeleolu

Suur, üle tonni kaaluv alus, mida kannavad lilladesse leinarüüdesse (kahetsuse ja meeleparanduse sümbol) riietatud sadakond meest, liigub küljelt küljele kõikudes, vahepeal peatudes, üle lillevaipade. Ja nii mitu tundi järjest.

Meeleolu muutub veelgi rusuvamaks suure reede pärastlõunal, kui kogu linn riietub ühtselt musta. Majadele paigutatud lillad kaunistused asendatakse mustadega.

Protsessioonil osalejad kannavad käes väikeseid laternaid ja kuju juhtiva koguduse liikme käes on suur, Jeesuse viimaseid seitset sõna kirjeldav plakat. Kostab pobisevaid palveid ja nuukseid.

Suurele reedele järgnev vaikne laupäev on pühendatud Neitsi Maarjale. Pidustused on tagasihoidlikumad, kuid kuju kandvad naised on riietatud oma parimaisse riideisse ning käivad kangelaslikkust üles näidates tikk-kontsadel Antigua munakivisillutisega tänavatel.

Lihavõttepühade hommiku meeleolu on juba ülev, sest tähistatakse Jeesuse ülestõusmist. Linna taevalaotuse täidavad ilutulestikud ja mängib rõõmus muusika. Ei ole kahtlustki – igaüks, kes lihavõtete ajal Guatemalasse satub, saab siin osa väga erilisest ülestõusmispühade tähistamisest.