Reis

Olles lugenud Jordaania kohta väikest reisikirja, pakkusid mulle suurt huvi Jordaanias asuvad Surnumeri ja Petra linn. Otsustasin võtta oma Egiptuse reisi nädala võrra pikema ja sellest mõned päevad Jordaanias veeta.

Teadsin Jordaaniast ainult, et see on piirkonnas kõige turvalisem riik, tema naabreid - Iraak, Süüria, Palestiina, Iisrael ja Saudi-Araabia - teame eeskätt muudel põhjustel, kirjutab Hannes Linnamägi Virumaa Teatajas. 

Jordaania pindala on Eesti omast täpselt kaks korda suurem ja enamikku maast katab kõrb. Ka oli teada fakt, et USA president George W. Bush siirdus pärast Eesti visiiti Jordaaniasse. Telepildist meenus ka endine kuningas Hussein, keda sellel maal siiani väga austatakse. Ja ongi kõik.

Tragikomöödia laevasõiduga

Eestist lennukiga Jordaania pealinna AmmÄ�nisse küll saab, kuid piletihind on tugevasti üle 10 000 krooni. Egiptusest saaks autoga, aga et vahepeale jääb Iisrael, tuleks sõiduks viisa hankida. Uurisin Jordaania kohaliku reisifirma käest välja, et laev läheb kell 13 ja sõidab poolteist tundi. Laeva väljumiskoht on Sharm el Sheikist 160 km kaugusel asuv Newiba, randumiskohaks Jordaania sadamalinn Aqaba.

Hommikul, kui teele asusime, oli noorematel reisiseltskonnast (kokku oligi meid neli) kaasas varustus igaks reisijuhtumiks, vanematel meestel käis asi lihtsalt - neil oli kilekotis kahe peale kaks paari ujumispükse, kaks hambaharja ja kuus õlut.

Jõudsime Newiba sadamasse õigeks ajaks, isegi kaks tundi varem. Leppisime taksojuhiga kokku, et ta tuleb meile nelja päeva pärast kella poole üheks vastu.

Pilet kiirlaevale oli suhteliselt kallis, see maksis 59 USA dollarit. Tegime vajalikud toimingud poole tunniga, misjärel viidi meid istuma nn eliidi ootesaali. Laevapiletite kontrollimisel öeldi, et laev väljub hoopis kell 15, aga laevale tuleb minna kell 14. Sadama ootesaal oli täiesti võrreldav mis tahes N. Liidu-aegse rongijaama ootesaaliga. Ainult küüslauguhaisu oli vähem.

Kui kell oli 14 läbi, sain teada, et laevale saab umbes tunni pärast. No kaua võib?

Kohe pärast seda karjuti sadama mikrofonist, et aeglane laev üldse ei välju ning kes piletiraha ei taha kaotada, peab oma pileti kiirlaevapileti vastu vahetama. Pileteid tagasi ei osteta ja järgmisel päeval need ei kehti. Pileteid vahetati poolteist tundi.

Olime sadamas teada saanud, et laev mahutab 650 inimest, kuid inimesi paistis seal küll rohkem olevat.

Kui kella viie ja kuue vahel õhtul tundus juba, et hakkame laevale saama, tegi üks araablasega koos elav prantslanna ettepaneku minna igaks juhuks ukse juurde seisma, sest äkki unustatakse meid lihtsalt ära.

Seltskond oli meil selleks ajaks suurenenud ühe ameerika nn seljakotituristi ja ühe Poola reisikonsultandi võrra. Ümberringi olid ainult araablased, kes Euroopa naisi põlevate silmadega vaatasid.

Ukse taha tekkis tõesti suur pundar, mistõttu seda prantsuse tädi tuleb küll tänada, sest meie laevalepääsemises oli temal olnud suur roll. Järsku kuulsime mingit kisa. Selle asemel, et laevale minna, hakkas umbes 20liikmeline seltskond palvetama. Sai selgeks, et kiirlaev liigub siis, kui Allah käsib, mitte sel kellaajal, mis reisiplaanis kirjas.

Kui “suure surmaga” lõpuks laevale saime, pandi meid kui muumaalasi eraldi istuma, paluti meilt passid ja anti vastu “ussikestega” lipik, näidati koht, kuhu kirjutada oma nimi, eesnimi ja päritoluriik. Pass lubati kätte anda sadama terminalis. Tore lugu küll - oled laevas, mingi suvaline lipik pihus, ja pass on ka jumal teab kus.

Laevas näidati jõhkrat filmi naiste vägivallast, kus ameeriklasest naisvõitleja tappis jaapanlasest naisvõitleja.

Filmi autoriks Quentin Tarantino. Midagi nii ajuvaba pole ammu näinud. Et laevas oli ka palju lapsi, siis pani see paratamatult mõtlema, et niisuguse filmi näitamine oli taotluslik, näitamaks, kui hea ja tore on araablaste ühiskond, et muu maailma naistel polegi midagi peale vägivallaga tegelemise teha.

Saime laevalt maha kella 14.30 asemel alles kell 20.30. Kokku kestis selle n-ö kiirlaeva 60kilomeetrine reis seitse ja pool tundi. Niisugust tohuvabohu polnud ma ammu näinud.

Kui hotelli jõudsime, jõime selle restorani õllest tühjaks, sest pudeleid oli seal vaid kümme, hind kokku 60 USA dollarit. Selline on õlle hinnatase ka araabia maade restoranides. Poed, mis kanget kraami ja õlut müüvad, on spetspoed ja neid on väga vähe. Näiteks Pärnu suuruses Aqabas oli neid kaks.

Surnumeres lehte lugemas

Teekond Surnumere äärde kulges oru üht serva pidi, teisel pool oli juba Iisrael. Iga 30-50 km tagant küsiti, kust oleme ja kust tuleme, passi ei pidanud küll kordagi näitama, oli küllalt meid sõidutanud mehe paarist araabiakeelsest lausest.

Araablasega vesteldes selgus, et neil on keskmine palk ning hinnatase meie omaga võrdne. Isegi kütuse hind, mis mujal sealkandis on tunduvalt odavam. Egiptuses näiteks kolm krooni.

Kui 200 km oli läbitud, hakkas paistma Surnumeri, mis tegelikult on sügaval oru põhjas asuv järv. Surnumere rannajoon on maailma absoluutselt madalaim punkt, mis asub juba praegu 418 m allpool merepinda. Mere tase langeb pidevalt ja see teeb sealsetele inimestele tõsist muret. Räägitakse, et varsti tehakse tunnel, et sinna Vahemerest vett juhtida.

Järve pikkus on 50 km ja laius kõige laiemas kohas 23 km. Surnumere vee soolasisaldus on üle 30 protsendi. Sellest tulenevalt ei ole seal mingeid eluvorme peale bakterite. Küll aga pakub Surnumeri turistile palju.

Surnumere ääres päikest võttes pole kreemi vaja kasutada, sealsed aurud aitavad ultraviolettkiirguse eest kaitsta, ja Surnumere soolad on ihule kasulikud.

Täiesti omamoodi kogemuse sain Surnumeres ujudes. Põhjaminekut seal karta pole. Suur soolasisaldus aitab sul vee peale püsima jääda. Läksin nabani vette. Võtsin ajakirja kaasa ja lugesin seda, nagu oleks kodus voodis - vesi lihtsalt kannab sind. Käisime Surnumere ääres 20. detsembril, isegi siis oli vesi 25 kraadi.

Teisel päeval käisime Petras. See on koht, mille pärast paljud inimesed Jordaanias käivad. Petra tähendab kreeka keeles kaljut. Tegemist on vana linnaga, mis oli 1000 aastat tsivilisatsioonist eraldatud. Petra rajasid muistsed nabatealased mõnisada aastat enne meie ajaarvamist. Nad oskasid juba sel ajal veevarusid kontrollida, kaljudesse veejuhtimissüsteeme rajada ning suutsid oma aja kohta olulise linna otse kaljude sisse rajada. Hiljem läks linn roomlaste kätte ja koht suri vaikselt välja. Lõplikult juhtus see pärast 363. aasta maavärinat.

Viimane maavärin oli 350 aastat tagasi. Selle tagajärjel kukkusid ehitised kokku, kuid kõik, mis oli kaljudesse raiutud, jäi püsima. Linnas asuvates hauakambrites elasid ainult kohalikud beduiinid. Alles ligi 1500 aastat hiljem jõudis sinna esimene eurooplane Johann Ludwig Buckhart.

Tänapäeval kuulub Petra UNESCO maailma kultuuripärandite nimekirja. Ka hiljutises Eesti Ekspressis avaldatud 21 maailmapärandi hulka kuuluva 21 objekti seas. Petras ja selle läheduses asuvas Wadi Rumi orus on filmitud palju filme, millest tuntuimad on «Indiana Jones» ja «Viimane ristiretk».

Päikesetõus Petras

Jordaania valitsus on Petrast teinud korraliku vabaõhumuuseumi ja turismimagneti. Sissepääs linna maksis 21 dinaari ehk 380 krooni. Lisapäevad on odavamad, mistõttu inimesed lähevad sinna mitmeks päevaks. Petrasse sisenemine on täiesti omamoodi kogemus. Ainus tee, mis sinna viib, on poolteist kuni viis meetrit lai ja 1206 meetrit pikk vana jõesäng, kõrval kuni 100 m kõrged kaljud. Sellepärast oli linna ka väga raske vallutada.

Petra territooriumil võib viibida ainult päikesetõusust päikeseloojanguni, muuks ajaks tuleb sealt lahkuda. Inimesed elavadki kõrval asuvas Wadi Mussa linnas.

Teeraja lõpus avaneb selline vaade, mida on raske kirjeldada. Kalju vahelt hakkab paistma roosakat värvi palee, mida nimetatakse varakambriks. Tegelikult pole seal varakambrit tõenäoliselt olnudki. Tegu on templiga, mis on kalju seest välja raiutud ja on sellisena püsinud üle 2000 aasta.

Üks huvitavamaid marsruute ongi mäkketõus kaljudele ehitatud treppi mööda üles, kus asub peavärava templiga sarnane tempel.

Ainus asi, mis Petras häiris, oli kohalike kaupmeeste pealetükkivus ja kohalike meeleheitlik soov sulle mäe otsa minekuks eeslit laenata. Tipus olles küll mõtlesin, et oma jalaga on ikka kindlam, sest kui eesel väärataks, oleks paarikümnemeetrine kukkumine võinud jumal teab millega lõppeda. Kõige ilusam oli ülevalt vaade ümberkaudsetele kaljudele.

National Geographic on pannud Petra nende väheste paikade hulka, kus iga inimene oma elu jooksul peaks ära käima. Minul on seal nüüd käidud, soovitan ka kõigile teistele, koht on huvitav.

Viimasele päevale jäi tagasisõit Egiptusesse. Seekord olime targemad. Läksime sadamasse alles siis, kui laev oleks pidanud juba ammu väljunud olema.

Laevasõitu ootasime jälle poolteist tundi. Seekord saime peale suuresti tänu inglise härrasmehe vaistule. Tagasisõidul leidsime õnneks midagi first classi ruumi sarnast, kus oli puhas ja kust meid ära ei aetud. Laevasõit Egiptusesse oli siiatulekust mitu korda mugavam.

Ilmselt ei ole detsember ja jaanuar, mis on külmavõitu, kõige õigeim aeg Jordaania ega ka Egiptuse külastamiseks, kuid maist septembrini on seal ikka väga palav.