Costa Ricas elab Marta liibüalasest sõber, kes emigreerus sinna Eestist paar aastat tagasi. «Läksin alguses veebiäri eesmärgil. Lõime veebipokkeri saidi www.greyhoundpoker.com. Kohal olles sai aga töötegemisest võitu loodus ja kultuur. Materjalisti minust õnneks ei saa,» naeratab Marta, kes kavatseb saidi pealt teenitud tulu esialgu heategevuseks annetada.

Möödunud aasta septembri keskel Costa Ricasse jõudes elati esmalt pealinna San José lähedal Escazu linnas. Noored rentisid auto ja sõitsid niisama ringi. San Josés nägid nad tänaval maha lastud poissi. «Ta oli nagu filmis – lebas käed-jalad laiali vereloigus. Sealsamas kõndis meie auto eest mööda üks noormees, kes vaatas mulle nii sügavalt silma, et ma ei suutnud pilku ära pöörata, ega midagi mõelda. Ta vaatas justkui minust läbi. Minu tunde järgi oli ta mõrtsukas,» meenutab Marta ja tõdeb, et narkogängide vahelised võitlused müügiterritooriumi pärast on Costa Ricas igapäevaelu. «Sõbra kohalik naine rääkis, et ei julge kodutänavalgi üksinda liikuda, sest varastatakse palju. Bandidos ja pistolas.»

Teiseks peatuspaigaks sai vabameelne surfarite ja tänavakaupmeeste linn Montezuma, mis asub Nicoya poolsaare tipus Vaikse ookeani ääres. «Montezumas elatakse selleks, et surfata. Parima laine aeg liigub iga päev kaks tundi edasi. Selle järgi käiakse tööl. Linna külastab palju kuulsusi. Ühel suvel oli käinud Leonardo DiCaprio, ühes kõrtsis olid joonud Red Hot Chilli Peppersi liikmed, aga tegelikult käisid nad vist ikka Montezumast natuke edasi Mal País ja Santa Teresas, mis on põhilised surfirannad,» kahtlustab Marta.

Vaatamisväärsusi neiu ei uudistanud, see-eest hüppas alla 12 meetri kõrgusest Montezuma looduslikust kosest. «Kohalik sõber Maurizio hüppas ees ja hüüdis: «Hoidke veidi paremale, siin all on kivid!» Kui all olin, värisesin. Julm adrenaliinipauk!»

Lõbustuspargis silmas Marta naist, kellel oli õlal iguaan. «Läksime kohe poodi ja ostsin endale 300 Eesti krooni eest iguaanipoisi Pedro. Tantsisime Pedroga salsat ja võtsime päikest. Ta oli kogu aeg minu küljes. Pedro elas aias, kuid ükskord teda enam polnud. Ta läks metsa, kus kasvab ligi kahe ja poole meetri pikkuseks ja on Montezuma metsade kõige bossim iguaan. Targasti tegi, et ära läks. Võib-olla oleks pidanud minuga Eestisse kaasa tulema,» naerab Marta. Koju naastes võttis ta endale iguaanitüdruku Gretcheni, kes elab poekärus.

Visati majast välja

Pärast seda, kui Marta käis kell neli öösel paljalt ujumas, visati noored rannamajast välja. «Ega see Venemaa ole, et te võite paljalt ujumas käia!» pahandas üürileandja. Marta kahtlustab, et meesterahvale poleks tegu ette heidetud. «Mehed võivad seal hipielu elada, aga mina saan pigem Eestis teha, mida tahan. Kui hüppasin baaris letile, vaadati viltu, sest naise koht on kodus süüa teha ja lapsi kasvatada. Naersin, et põgenesin Costasse kuulsuse eest ära, aga seal oli sama lugu. Blondide juuste ja siniste silmade tõttu vahiti mind palju. Aga mulle meeldib tähelepanu, nii et tagasi end ei hoidnud,» kõkutab Marta.

Majast välja viskamise üle oli ta õnnelik, sest muidu oleks samas edasi passitud. Edasi lennati Guatemalasse. «Seal oli tuhandeid kordi ägedam! Kui tulime lennukist maha, oli meil vastas umbes sada sombreerode ja värviliste ürpidega pärismaalast, lapsed kaenlas. Vaatasid meid suud ammuli. Nende väikesed külad, maiade templid ja lapsed on armumist väärt.»

Kaks kuud hiljem naasis Marta Eestisse, sest igatses koju. «Ma ei ole varem nii pikalt ära olnud. See reis oli proovikivi. Tahtsin vaadata, kas saan hakkama.» Marta usub, et õppis end Costa Ricas paremini tundma. «Mul on praegu välise unustamise ja sisemise avastamise aeg.»