Ukraina peaministri Viktor Janukovitši juhitava Regioonide Partei aktsioonid äsjalõppenud kriisi ajal läksid korraldajatele maksma kena kopika. Kuigi ka 2004. aasta lõpu oranž revolutsioon polnud toetajatele päris tasuta lõbu, oli Ukraina tänavusel protestijate massil siiski mõni oluline erinevus.

Regioonide Partei kulutas 2. aprillist 27. maini pealinnas korraldatud aktsioonidele hinnanguliselt 50–73 miljonit dollarit. Selle summa ütles välja Rahvusvahelise Demokraatiate Instituudi direktor Sergei Taran eilsel pressikonverentsil.

Kõige enam maksti eksperdi kinnitusel niinimetatud brigadiridele, kes juhatasid vähemalt kümneliikmelisi gruppe. Nemad said päevas 150–200 grivnat (360–480 krooni). Iga uue «helesinise» osaleja eest sai brigadir lisaks 10 grivnat (umbes 24 krooni).

Tavaprotestija päevapalk oli keskmiselt 110 päevas (250 krooni). Protestijate kohaletoimetamine võis maksta 20–60 grivnat (48–140 krooni), söök – umbes sama palju. Küll aga ei osanud Taran põhjendada, miks toideti ühtesid inimesi silmanähtavalt suurema raha eest kui teisi.

Nii on asjatundjate arvates tänavused protestiaktsioonid võrreldes 2004. aastaga läinud tunduvalt praktilisemale tasandile.

«Kui kaks aastat tagasi oleksid oranži Maidani organisaatorid soostunud tegema samaväärseid kulutusi kui Regioonide Partei juhid tänavu, tulnuks neil letti laduda vähemalt 1,6 miljardit dollarit (ligi 20 miljardit krooni),» sõnas Taran.

Asi on selles, et kaks aastat tagasi oli revolutsiooni «peasponsoriks» Ukraina rahvas ja välismeedia.

Inimesed seisid Kiievi peaväljakul täiesti tasuta, kohal oli pidevalt 80–120 välismaist telekaamerat, kes kandsid kogu sündmust ilma rahata üle kogu maailmale. Kui Janukovitši poliittehnoloogid sooviksid midagi säärast korrata, kasvaksid kulutused juba ainuüksi eetriaja ostmise pärast meeletuks.

Siin peituvadki Juštšenko-Tõmošenko «oranži» ja Janukovitši «helesinise» Maidani erinevused. «2004. aasta suurmeeleavalduste eesmärgiks oli kõigutada riigi poliitilist süsteemi,» sõnas Taran. «Tänavu oli see aga kõigest erakondadevahelise võitluse väljendusviis.»

Tarani juhitava Rahvusvahelise Demokraatiate Instituudi eksperthinnang põhineb mitte ainult demonstratsioonide osalejate küsitlusel, vaid ka luuretööl. Nimelt suutsid mitu keskuse kaastöötajat eri piirkondades imbuda «helesinise» protestijate melu sisse.

«Kolm inimest on teinud läbi tee alates värbamispunktist Vinnõtsjas, Harkivis ja Zaporižžjas kuni Kiievi Iseseisvuse väljakuni,» sõnas instituudi ekspert Vladimir Tsibulko. «Ja kõige enam sarnanesid need aktsioonid mitte niivõrd tõelise protestimisega, kuivõrd omamoodi jäljendamisega: teil oli Maidan, aga näete – meil on ka.»

Kõik see tingis ka tänavuste meeleavalduste rahumeelsuse. Inimesed tulid ju Kiievisse teadlikult raha teenima. Sellised juba Berkutiga (Ukraina eriüksuse sõduritega – toim) tüli norima ei hakka.