Reis

Reisida võib väga mitut moodi. Näiteks tööreis – lennujaam, hotell, mingi staadion, vilks lähimasse poodi, lennujaam. Või omal käel – oled aja peremees ja realiseerid kodutöö vilju. Ehk puhkusereis – hotell, päike turjal ja varbad vees.

Igal variandil on plusse ja miinuseid. Töö- ja puhkereisil pole suurt vahet, mis riigis oled, sest nagunii midagi ei näe. Aga asju ajada või akusid laadida saad. Omal käel reisides tunned end kuningana, kuid võid teadmatuna mõnest ülihuvitavast paigast kilomeetri kauguselt mööda põrutada, kirjutab Pärnu Postimees.

Otsustasin ära proovida veel ühe variandi – kultuurireisi. Tahtsin teada, mis tunne on endasse nädalaga ahmida Itaalia peaaegu kõik tähtsamad vaatamisväärsused. Tõsi, nägemata jäi Kristuse surilina Torinos, Sitsiilia ja kõik muu Napolist lõuna poole jääv, aga vastuse küsimusele sain.

Ja see on – nädalaga osutus täiesti võimalikuks läbi ratsutada (loe: sõita) uskumatu kogus vaatamisväärsusi. Niisugune kogus niisuguseid asju, et vähemalt lähemal kümnendil Itaaliasse enam midagi vaatama minna ei taha. Kui just millegi vastu süvahuvi ei tärka. Mis pole võimatu.

Küsimus on vaid, et kui tuumakas see hästi laia, kuid hõredate piidega rehaga riisutud saak sai. Või pidada seda vaid sissejuhatuseks Itaaliasse? Õige ongi.

Aga otsustage ise. Järgnevalt loetelu: Pisa linn oma viltuse kellatorniga, Firenze oma Ponte Vecchio silla ja Uffizi galeriiga, Napoli ja Sorrento, mägine ja ülimalt maaliline Capri saar, Rooma Colosseumi ja vaid ajaloost koosneva vanalinnaga, Vatikan Sixtuse kabeli ja Peetri kirikuga, põnev kolme kindlusekesega mänguriigike San Marino, tuhast välja kaevatud Pompei linn ja purskeohtlik Vesuuv, Venezia oma gondlite ja tuvidega Markuse väljakul.

Lisame siia päevas kuni 650 kilomeetrini ulatunud bussisõidud, maitsmist ootavad Itaalia road (pitsa on parem Pärnu Steffanis) ja rahvusnapsi limoncello, järele vaatamist väärivad tumedapäised neiud, ujuma kutsuvad kuurordid Vahemere rannal.

Ja selleks kõigeks on sul aega vaid kuus ja pool päeva! Põrutad näiteks Roomast ligi viis tundi San Marinosse, saad seal napi kaks tunnikest (mille jooksul tuleks ka justkui süüa otsida) ning istud bussis teise viis tundi, kuni maandud hilisõhtul pikast sõidust ja palavusest roidununa Lido di Jesolo kuurordis. Et järgmisel varahommikul Veneziat avastama tõtata.

Kui keegi võtab eelkirjutatut kriitikana reisifirma, reisijuhi, giidi ja bussijuhtide aadressil, loeb ta ridade vahelt seda, mida seal ei ole. Jah, kui oleks minu teha, jagaksin Itaalia kultuurireisi kaheks (lõuna ja põhi) ning laseksin rahval kappamise vahepeal veidi hinge tõmmata, aga eesmärgi näha korraga võimalikult paljut täitis eeskujulikult seegi reis.