Ukraina on ilus riik, joviaalsed maastikud, mäeveered ning jõed, kuum päike ja malbe tuul. Kõik on kena, kuid miski kogu selles koosluses on hapu, vananenud ja väsinud. Nimeks on tal ühiskond ja ukrainlane. Sisevastuolud on viinud riigi patiseisu, peatanud arengu ning keeranud peapeale kogu sealse korralduse. Sealviibimise ajal pidid toimuma parlamendivalimised, millest loodeti tõsist rahutuvi kahestunud riigile. Kohus lükkas aga valimised kuu aega edasi ning president ja peaminister keerasid veel rohkem riidu. Oli kuulda, et president Viktor Juštšenkole alluvad sõjaväelased alustasid liikumist Kiievi poole, samal ajal kui valitsusele alluvad politseiväed neid kuskil eeslinnades takistama asusid. Värin pealispinna all Päris hirmuäratav mõte, arvestades, et Ukraina peab ennast demokraatlikuks riigiks, kus valitseb kord ning inimesed naeratavad suures rõõmus. Paratamatult ei ole asi päris nii roosiline. Olgugi, et tänavatel ei voola veri ega militsionäärid kedagi nurga taga otseselt ei peksa ning Ukraina on mõnusalt kodune, tuletades meelde mineviku ükskõiksust ja minnalaskmist, on pealispinna all tunda teatavat värinat. Teine asi, mis mind hetkeks ehmatas, on inimeste külm suhtumine riigis toimuvasse. Rahvas elab oma elu edasi, nagu miskit ei toimukski. Huvitav, kas nii on lihtsam asjadest üle saada või kergem elada? Väga suure majanduse ja võimsa töökapitaliga riik pürib nii NATO kui euroliidu suunas. Meie vist tahame teda kampa, kuid mõned mitte. Sama lugu mis Türgiga. Liiga palju jama ja liiga vähe kasu. Kuid ega neil pääsu ole ning tuleb meie kampa tulla. Muidu võtab Vene president Vladimir Putin vaese riigi oma hõlma alla ja hakkab sinna teist tõelist demokraatiat tekitama. Esimene on loomulikult Venemaal. Ukraina elu keerleb tavapäraselt toidu ümber. Kultuur ja traditsioonid on alati tiirelnud kulinaaria, joomise ja pidude ümber. Tööd mõistab igaüks rabada, pidutseda, hästi süüa ning elu nautida vähesed. Ukrainlane oskab pidutseda, nagu enamik lõunamaainimestest. Pikad lauad, pelmeen ja korralik sakuska, kauss borši ja külm viin, õlut ja veini. Ukraina alustas Eestiga samalt lehelt 1991. aastal iseseisvuse välja kuulutamisega. Start anti kõigile ühine, rada oli pisut erinev, jooksjad pisut erineva treenitusega, kuid eesmärk sama. Ukraina on sarnaselt Leeduga kuskil raja algul iseendale jala taha pannud ning hetkeks tasakaalu ja eesmärgi kaotanud. Nüüd küll sirgjooneliselt liikuda prooviv riik loobib aga padukoomiliselt endale pidevalt kaikaid kodaraisse ning liigub lahtikaevatud surnuaial nagu pime, kellel mõõtekepp poole lühem. Vahe rikaste ja vaeste vahel on Ukrainas kolossaalne, kedagi ei tundu see häirivat, kuid vahe on näha. Kui Kiievi kesklinnas pakutakse otse bulvaril tõeliselt maitsvat sushit ning kiiremaid sirgeid lasevad 10 000-eurosed stock-tsiklid, siis eeslinnad või maapiirkonnad avalikustavad tunduvalt tuhmima pilgu. Imetabane Odessa Daatšas elutsev ukrainlane on vägagi kidakeelne ning ei viitsi, kuid suurema tõenäosusega lihtsalt ei taha olustiku, elujärje ning muu tühja-tähja kohalt suud pruukida. Kuid riigi elujärjest räägib ka tõik, et Ukraina suurimad eksportartiklid on viin ja prostitutsioon... Looduse poolest on Ukraina suurele riigile omaselt imetabase variatiivsusega. Võtame või linnade ning mägise lääne ja põhja kõrval ette Odessa – nii Ukraina kui lähiümbruse imetabase kuurordi. Kohalik oligarh puhkab, kõht ees ja pihud pappi täis. Odessa on täielik oaas keset ükskõik millist platsi maakera pinnal. See on ainus koht Ukrainas, kus areng on kiire nagu kosmosesüstiku start ning raha liigub hiigelhulkades. No ja siis on loomulikult meri. Must meri. Kes on käinud, see teab. Päike, naps ja naised … kontsentreeritud katastroofi valem, kuid vastupandamatu. Riigis on hea ja mõnus ükskõiksel seljakotiränduril, kes ei löö põnnama teel ettesattuvatest nilbustest, nõukamentaliteedist ning muust säärasest. Linnad on kaunid ja õpetlikud, inimesed kõrbenud ja pisut ehk nukrad, kuid pisemal raputusel ärkavad rõõmsaks rahvaks. Tasub uurida ja kindlasti ka Odessat väisata. Odavam kui Seišellid, kuid millegi poolest alla ei jää. Niisiis: budma, hei, budma, budma, budma, hei, hei, hei! * Budma on ukrainakeelne sõna, mis tähenduselt meie «terviseks!» sarnane. Peolauas hõikab üks ette budma, millele teised vastavad hei. Seejärel karjub eesröökija kolm korda budma ning saades vastuseks kõvahäälse hei, hei, hei, võtavad kõik sõõmu vägijooki. Tavaliselt kuuleb sellist hõikumist pärast laulutegemist või kõnet.
Ukraina • Ukraina sai iseseisvaks 24. augustil 1991. • Ukraina on jaotatud 24 oblastiks, üheks autonoomseks vabariigiks (Krimm) ja kaheks keskalluvusega linnaks (Kiiev, Sevastoopol). • Ukraina on arvatud maailma 30 suurema majanduse hulka, NSVLi ajal oli see aga liitriigis teisel kohal. |
