Kui ahvid puu otsast alla tulid ja inimese eellaseks hakkasid, oskasid nad juba kahel jalal kõndida, kirjutab Alo Lõhmus. värske uurimus väidab, et Selle kunsti olid nad kätte õppinud puu otsas turnides.

Kahel jalal kõndimist on ikka peetud vaid hominiididele (inimesele ja tema lähimatele väljasurnud sugulastele) iseloomulikuks omaduseks, mis kujunes välja 4–8 miljonit aastat tagasi. Nüüd näib aga ühe uuema uurimuse valguses, et kahel jalal kõndimise kunsti valdasid juba 17–24 miljonit aastat tagasi elanud ahvid.

Senise hüpoteesi kohaselt tulid šimpansite, gorillade ja inimeste eellased puu otsast alla ning liikusid maapinnal ringi esmalt neljal jalal. Aja jooksul hakkasid nad selle teooria järgi toetuma sõrmenukkidele nagu tänapäeva šimpansid ja gorillad, kuni viimaks arenes välja inimesele omane püstine kõnd kahel jalal.

Suurbritannia Birminghami ülikooli teadlased eesotsas Susannah Thorpe’iga seavad nüüd ajakirjas Science avaldatud töös väite, et kunagi on ka inimese eellased ahvide kombel sõrmenukkidel mööda maad hüpelnud, kahtluse alla.

Teadlased uurisid Indoneesias Sumatra saare vihmametsades elavat kõige puulembesemat tänapäevast suurt inimahvi orangutani, kes veedab peaaegu kogu oma elu puuvõrades ringi madistades.

«Järgnesin ahvidele, niipea kui nad hommikul ärkasid, kuni ajani, mil nad õhtul endale puu otsa pesa tegid,» kõneles Thorpe portaalile ABC Science Online. Ühetekokku viisid teadlased läbi 2811 vaatlust.

Nad märkasid, et orangutan kõnnib puu otsas tegelikult kahel jalal: peenematel ja hapramatel okstel sammub ta tagajalgadel, hoides esijalgadega turvalisuse mõttes kinni ümberkaudsetest okstest. Nõnda pääseb ahv ligi peenikestel okstel rippuvatele viljadele ning võib hõlpsasti liikuda ka puult puule.

Ahvide liikumisviisi ja okste jämedust analüüsides leidsid teadlased, et n-ö abitoega kahejalgsus on okstes navigeerimiseks kõige tõhusam moodus: see võimaldab jõuda peenemate harudeni kui üksi teine liikumisviis (ronimine neljal jalal, okste küljes kõlkumine vms).

Meetodi tõhusus seisneb ahvile avanevas võimaluses oma liikumist kätega turvata kas teistest okstest kinni hoides või siis käte abil keha tasakaalus hoides.

Samuti saab ta kätega puuvilju haarata isegi puuvõra kõige välimistelt okstelt, kuhu keharaskusega peale ronimine ei tule kõne allagi.

Just säärase abitoega kahejalgsuse võisidki leiutada juba kõigi nüüdsete inimahvlaste ja inimeste ühised eellased kümneid miljoneid aastaid tagasi.

Teadlased märgivad, et veel mõne miljoni aasta eest elasid varased hominiidid metsades, mitte avamaastikel ega isegi mitte põõsastikes.

Kuid umbes viie miljoni aasta eest hakkasid Kesk- ja Ida-Aafrika vihmametsad kliimamuutuse mõjul hõrenema ja taganema.

Ajapikku hakkasid harjumuspärasest metsast ilma jäänud ahvid toitu otsima ka metsade vahele tekkinud lagendikel, arendades selleks edasi puu otsas kätte õpitud kahejalgsust.

Nõnda arenesid varastel hominiididel maa peal kõndimiseks sobivad tagajäsemed, kuid samal ajal säilisid ka pikad, haaramiseks sobivad esijäsemed, mis selgelt viitavad loomade tegutsemisele nii maapinnal kui ka puuvõrades.

Thorpe’i arvates kujunes inimahvidel puuvõra-kahejalgsus välja juba üsna varsti pärast teistest ahvidest eraldumist, umbkaudu 24 miljonit aastat tagasi.

Susannah Thorpe’i väited puhuvad taas lõkkele vaidluse, kuidas ja miks meie veider kahejalgne kõnnak ülepea alguse sai, kirjutas ajakiri Science.

Ühe varasema teooria kohaselt mõjutasid puude okstelt toidu otsimiseks kasutatud ronimisvõtted (käe otsas rippumine, vertikaalne ronimine) ajapikku ahvide anatoomiat, tekitades eelduse kahel jalal kõndimiseks.

Sotsiaalsusteooria kohaselt soosis looduslik valik kahejalgsuse kujunemist aga seeläbi, et kahel jalal kõndimine jättis isaslooma käed vabaks oma kaasale ja lastele toidu tassimiseks, suurendades järglaste saamise ja üleskasvatamise edukust.

Ühtlasi viitab see teooria kahejalgsuse ja monogaamia lahutamatule seosele – polü-gaamsete liikide isased üldiselt ei hoolitse järeltulijate eest ning seega pole neil tarvis ka vabu käsi.

Kolmas hüpotees oletab, et püsti kõndides suutsid meie varased eellased oma keha paremini jahutada ning kahandada kehale langevat otsest päikesekiirgust.

See vähendas keha jahutamise vajadust ning säästis organismi veevarusid, mistõttu loom sai toiduotsinguid jätkata ka päeva kõige kuumematel tundidel.

Neljandaks on oletatud, et püsti käies muutusid loomadevahelised konfliktid rahumeelsemaks ega lõppenud tüliosaliste surmaga nii sageli kui varem, käpuli käimise ajastul. See aga andis liigile taas evolutsioonilise eelise.