Hiljutisel Euroopa Liidu 50. aastapäeva tähistamisel Berliinis Brandenburgi väravate juures tutvustas enamik liikmesriike end rahvustoidu või -joogi kaudu. Ka Eesti. Meie väikeses boksis pakuti kama, vorstikesi, juustu ja A. Le Coqi õlut. Mekkijaid oli palju, müüjatel olid terve päeva ja öö hakulgi käed-jalad tööd täis. Eestimaine toit oli nii popp, et Berliini pagarikooli õpilased ei pidanud paljuks välja uurida Euroopa eri riikide koogiretsepte ja nende järgi küpsetatud hõrgutisi peolistele pakkuda. Koogid maitsesid hästi, sh ka meie mustika-jogurti- ja kohupiimakook.Seega olid just eri maade rahvustoidud need, mis sel päeval Euroopa üheks liitsid. See tõsiasi jäi Eesti ajakirjandusel tähelepanuta. Küllap põhjusel, et need ei mahtunud nii mõnegi ajakirjaniku poolt avalikkuses loodud kuvandile, et arengukava «Eesti toit» on ühe Rahvaliitu kuuluva ministri isiklik projekt ja seepärast ei saa seda heaks kiita. Ometi tutvustavad omamaist toitu ühel või teisel määral kõik riigid ja sugugi mitte ainult Euroopas, sest rahvustoit on kultuuri osa just nagu rahvalaul, -tants või aineline kultuur ehitiste ja esemete näol. Ja ka turismis on rahvustoidul oma koht. Küllap ei jäta keegi Saksamaal proovimata kuulsaid Saksa vorstikesi ja kohalikku õlut, Itaaliat külastades aga naudime sealsete meistrite valmistatud pitsat või pastat, Venemaal maitseme pelmeene või mingit muud just sellele rahvale omast toitu. Nii see on ja nii see ka jääb – ühe maa ja rahva tundmaõppimine käib suuresti just kõhu kaudu. Selles kontekstis jääb mõistmatuks 29. mai Postimehes ilmunud artikkel «Seeder lubab skandaalset Eesti Toidu projekti jätkata». Nagu eespool juba märkisin, ei ole omamaise toidu propageerimise projektis midagi erilist ja seega ka mitte skandaalset, ei meil ega mujal. Kui üldse kusagilt skandaali otsida, siis mõne ajakirjaniku suhtumisest «Eesti toidu» arengukavasse. Olen kindel, et mõnedki kritiseerijad ei ole arengukava isegi läbi lugenud, seega on jäänud märkamata selle dokumendi eesmärgid ja ülesanded. Pigem on tegemist eestlust ja eesti toitu alavääristava hoiakuga, mis on takistanud nägemast kogu ettevõtmise tähtsust meie eneseteadvuse ja rahvuskultuuri seisukohalt. Nagu Postimees sama päeva juhtkirjas ka ise ütleb, on tegemist pikaajalise ettevõtmisega, millele esimese aasta-kahega tulemusi oodata ei ole mõtet. Seepärast on hea meel, et põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on aru saanud «Eesti toidu» projekti tähtsusest ning peab oluliseks seda jätkata ja riigi eelarvestrateegiasse summad sisse kirjutada. See annab tunnistust, et minister on mõistnud ühise Euroopa turu olemust, omamaise toidukauba väärtustamist ja selle turundamise edendamise olulisust riigi toel ning suudab hinnata projekti tähtsust, sõltumata poliitilistest hoiakutest. Kas arengukava jätkamises on midagi skandaalset? Kindlasti mitte. Seda enam, et alus edasiliikumiseks, sh sihtide täpsustamiseks on loodud. Meeskond on välja kujunenud, nende teadmised ja kogemused on suuremad kui arengukava koostamise ja käivitamise ajal. Ettevõtmisega on liitunud hulk mõttekaaslasi – tootjaid, töötlejaid, tarbijaid. Ja «kõikvõimalikud uuringud» (nii väljendab end nimetatud uudisloos ajakirjanik) on vajalikud selleks, et suundade valik oleks põhjendatud. Ütleb ju ka eesti vanasõna, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Jälgides viimase pooleteise aasta jooksul arengukava kohta avaldatud kirjutisi, joonistuvad välja selged punktid ajateljel. Kui tegemist oli poliitiliselt rahuliku perioodiga (valimistevaheline aeg), olid kirjutised sisulised. Valimiste-eelsel ajal aga asendus asjast rääkimine projekti vedava Rahvaliidu ministri materdamisega. Ehk on hoopis see skandaalne? Aga pole halba ilma heata: skandaalide leidmiseks on ajakirjandus paratamatult ka tutvustanud «Eesti toidu» projekti. Loodetavasti on teinud seda nii, et sõnaühend «Eesti toit» tuleb tarbijale meelde ka siis, kui ta kaupluses ostukorvi kaupu valib. Olgu selleks ikka eesti toit. |
