Omamaise toidu tutvustamine tuleb kavandada pikema aja peale
Palju kära tekitanud Eesti Toidu projektiga on seni läinud nii, nagu paljude heade asjadega kipub minema idee on küll hea ja õige, kuid teostus kukub välja nagu tavaliselt. Ehk siis hea idee suudetakse ära lörtsida ja sellega tõmmatakse enda kaela rahva pahameel ning raha laristamise süüdistused. Eelmise põllumajandusministri Ester Tuiksoo algatatud toiduprojektiga paraku aga just nii on läinud.
Sestap on tervitatav, et esialgu tuleva aastani kestva ettevõtmisega on huvi edasi minna ka uuel valitsusel ning põllumajandusminister Helir-Valdor Seederil. Eesti toit vajab reklaami nii kodu- ka kui välismaal, ning teiste Euroopa riikide praktika on tõestanud riigi rolli olulisust selle toetamisel. Riigi asi on luua platvorm, mille baasilt on ettevõtetel võimalik edasi minna. Vahet ei ole, kas tegemist on kodu- või välisturuga, sest Euroopa Liidu tingimustes on igal ühenduse liikmesriigi ettevõttel vaba pääs kõikjale. Eesti Toidu projekt on selleks üks parimaid võimalusi.
Viimased uuringud näitavad, et Eesti toidu eelistamine Eestis endas ei ole sugugi enesestmõistetav. Viimaste aastatega on järjekindlalt vähenenud nende inimeste hulk, kes poes käies eelkõige kodust kaupa ostavad. See kajastab ilmekalt vajadust ka oma rahva seas oma toiduaineid propageerida.
Hoopis teine lugu on aga välisriikidega, kus teatakse Eestit vähe, hoopis olematu on aga teadmine Eesti ettevõtetest ja kaupadest. Eelkõige on just see koht, kuhu tuleb suunata raha ja energiat. Eestil ei ole kunagi lootust jõuda Euroopa olulisemate toidutootjate hulka, kuid pingutamist vajab ka võimalus seal niiäri ajada. Kasu on Eesti riigil sellisest projektist kuhjaga, sest edukad ettevõtted toovad kasu riigile, töötajatele ja avalikkusele laiemalt.
Kindlasti peavad nii põllumajandusministeerium kui valitsus meeles pidama aga seda, et tegemist on pikaajalise ettevõtmisega, millele esimese aasta-kahega tulemusi oodata ei ole mõtet. Eesti ja tema toidu viimine ka teiste teadvusesse ja seal juurutamine võtab aastaid. Sestap ei saa sellist projekti kavandada ühe aasta kaupa, vaid pikema aja peale.
Kui praegu kestab projekt kokku kolm aastat, siis pärast selle lõppu 2008. aastal oleks taas vaja pikemaajalist arengukava, milles oleks püstitatud nii eesmärgid kui ka hoolitsetud nende täitmiseks vajalike vahendite eest. Vastasel juhul seisame peagi silmitsi olukorraga, kus Eesti toit ei ole vaeslapse osas mitte ainult välismaal, vaid ka omas kodus.
