Eesti vastu viimase paari nädala jooksul suunatud ja tõsiselt riigiasutuste ning pankade kodulehtede tööd häirinud küberrünnakud on toonud esile kaks olulist probleemi. Esiteks, NATO küberkaitsekeskuse loomise näol Eestisse ei ole tegemist mitte valmistumisega võimalikuks tulevikustsenaariumiks, vaid reaalse ohu ja sellest tuleneva vajadusega. Ja teiseks, rünnakute seos Venemaaga annab aimu, et sel riigil on oma naabrite suhtes kaks välispoliitikat: üks ametlik ning teine varjatud. Nii Eesti kui NATO said nende ennenägematute rünnakute kaudu väga otseselt maigu suhu sellest, kui ohtlik ja reaalne on küberterrorism ja kui vajalik on selle tõrjumine. Praeguseni meenutas küberterrorism potentsiaalset julgeolekuohtu, millest palju räägiti, kuid mida Eesti kui riik polnud omal nahal rängalt tunda saanud ega selleks valmistunud. Ilmselt arvasid paljud veel paari kuu eest, kui Eestis alustati NATO küberkaitsekeskuse loomist, et tegemist on asutusega, mille töö vilju ei lähe meil ehk kunagi vaja. Viimase paari nädala sündmused on väga veenvalt tõestanud vastupidist. Kuigi suurem osa Eesti vastu suunatud küberrünnakutest pärineb Venemaa arvutitest, pole väidetavalt võimalik teha kindlaks, et rünnakute taga on Venemaa võimukoridorides antud käsk Eesti riigiasutuste veebilehtede halvamiseks. See aga ei tähenda, et Vene võimud poleks tegevusega otseselt seotud. Paljuski meenutab see olukorda, mis valitses Nõukogude Venemaa ja tema naaberriikide suhetes 1920. ja 1930. aastatel, mil Moskval oli kaks välispoliitikat. Ametlik välispoliitika käis ministeeriumi kaudu ning selle eesmärgiks oli heade suhete loomine naaberriikidega ning piiri- ja mittekallaletungi lepingute sõlmimine. Teine välispoliitika oli nn Kominterni poliitika, mille raames korraldasid kommunistid Moskva mahitusel ja toel terroriakte, rahutusi ja riigipöördekatseid pea kõigis Venemaa läänepiiri äärde jäävates riikides. Praegune olukord sarnaneb üha enam tollasega. Venemaa ametliku poliitika kõrval kasutab Kreml Eestile surve avaldamiseks Eesti saatkondade ja konsulaatide juures laamendavaid meeleavaldajaid, Pika tänava saatkonnast juhtnööre saavaid rahutuste organiseerijaid ning võimalik, et ka IT-spetse, kes kahe nädala jooksul ründasid kogu Eesti riigiaparaati. Selles valguses on üha mõistlikum, et hakkame küberrünnakuid võrdsustama Eesti riigi kõigutamiseks tehtavate sõjaliste rünnetega ning saame selleks ka oma NATO partneritelt vastavalt tuge ja abi.
|
