Enamik inimesi sureb kodus oma voodis. Enamik inimesi sureb kodus oma voodis loomulikku surma. Ometi räägivad kiirabiarstid, kellega Postimees selle loo ettevalmistamise käigus vestles, kahtlustest, mida nad isekeskis kutsuvad koondnimetusega «ämmatapp». Isegi kiirabis kõrgel positsioonil olevad inimesed märgivad, et neil on olnud vahel päris tõsiseid kahtlusi.Tartu kiirabi juhatuse esimehe Ago Kõrgvee sõnad: «Aastaid tagasi ma ei uskunud, et lapseahistajaid võib olla nii palju. Seetõttu ei saa ma nüüd öelda, et seda nähtust (ämmatappu – toim) olemas ei ole.» Pealtnäha loomulik surm – vana ja põdur inimene on uinunud oma voodis viimsesse unne. Kiirabi kahtlused Mis saab edasi? Omaksed kutsuvad kiirabi. Tuvastatakse surm. Kiirabi ei saa surmateatist välja anda. See on perearsti pärusmaa. Perearst peab teadma inimese haigusi ja nende käiku. Tavaliselt kirjutab perearst haigusloo põhjal surmateatise välja. Selle ettenäitamisel saab kohalikust omavalitsusest surmatunnistuse. Kuid miks ämmatapp? Aga sellepärast, et vahel jääb isegi kiirabitöötajaile lahkudes tunne, et keegi on andnud vanakesele liiga palju ravimeid, millest saadud mürgistus tegelikult surma tõi. Nüüd on pall perearsti väravas. Kuigi kiirabi soovitab perearstil tellida lahangu, on perearsti otsustada, kas seda teha või mitte. Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas ütleb, et kui perearstile seni teadaolev haigus on olnud näiteks luude ja liigestega seotud, siis sõltub perearstist, kas lahangule saadetakse või mitte. «Kui meil on täiesti terve vanainimene, kes veel eile ringi kappas, ja sugulastel ka pole väga konkreetset selgitust, siis läheb kadunuke surmapõhjus selgitamisele,» ütleb ta. Surma põhjuste tuvastamise seaduse järgi on lahanguks vajalik lahkunu omaste või tema esindajate kirjalik nõusolek. «Lahang on oluline selleks, et saada teada, kas surma põhjustas see haigus, mis oli perearstile teada, või hoopis näole surutud padi,» ütleb Adlas. Mängu tuleb politsei Enamasti on kõik omaksed lahangu vastu – see moonutab surnukeha, matusepäeva määramine muutub raskeks. Parem ilma. Kui seda nõusolekut ei ole, pole patoloogilisele lahangule saatmine võimalik. «Kui omaksed ei soovi lahangut, siis perearst ei saa enam midagi teha,» ütleb Eesti kohtuarstliku ekspertiisibüroo juhataja Üllar Lanno. Jääb üle teine võimalus – kui kiirabiarstil või perearstil on tugev kahtlus, et vanainimene ei lahkunud siit ilmast loomulikul teel. Sellele võivad viidata näiteks tema tavadiagnoosiga sobimatud ravimipurgid voodipäitsis. Ja mängu tuleb politsei. «Kui ämmatapjaid on, siis need on üksikud juhtumid. Nende kindlakstegemine on ülimalt raske,» märgib Lanno. Riigiprokuratuuri teatel ei ole Eestis avastatud ühtki sellist juhtumit. «Sellised juhtumid, kui ilmsed vägivallatunnused puuduvad, ei kuulu politsei sfääri, sest võimatu on midagi avastada,» teatas riigiprokuratuuri nõunik Julia Žmarjova. «Ilmsete vägivallatunnuste korral annavad meditsiinitöötajad politseile teada. Kuid võib oletada, et ilmsed vägivallatunnused ei ole nende omakasupüüdlike sugulaste huvides.» Eesti kohtuarstliku ekspertiisibüroo Lõuna-Eesti osakonna juhataja Ilona Drikkit ütleb, et varem (enne 2004. aastat) saatis politsei kõik kodus surijad kohtuarstlikule lahangule. See pole ka väga mõistlik – pole mõtet lahata inimest, kelle puhul oli teada, et tal oli raske südamehaigus või vähk. Ometi on siin küsimusi. «Kui palju perearstid oma patsiente teavad, nad on väga tööga hõivatud, kas nad käivad kõikide surnute juures?» küsib Drikkit. Kui omaksed ei taha lasta lahata ja tööga ülekoormatud või ükskõikne perearst ka mitte, siis… siia see lugu lõpeb. Jääb üle veel kiirabil koputada politsei südametunnistusele – ainult politsei saab lahangule saata. Politsei tahab aga tegelda vaid nende asjadega, kus on taga kriminaalmenetlus. Surnute lahangule saatmisega tahab politsei tegeleda minimaalselt. Kui nemad surnu lahangule saadavad, läheb lahkamine siseministeeriumi arvele. Aga tühipaljaks surnute veoks ei taha politsei raha kulutada. Kui politsei ütleb, et see ei ole nende asi, tekibki suletud ring. Drikkiti sõnul on lahangute arv sellest ajast, kui kodus surnuid enam ilmtingimata ei lahata, järsult vähenenud. Muutunud seadus 2005. aastal jõustunud surmapõhjuste tuvastamise seadus on selline, millest igaüks võib isemoodi aru saada, ütleb Drikkit. Politsei saab näiteks nii aru, et nad ei tegele surnutega, kus pole selge, et tegu oleks sihiliku vägivallaga. «Vahel võib alles hiljem tekkida küsimus, et äkki ta võttis midagi või talle anti midagi,» ütleb Drikkit. «Siis pole midagi teha.» Adlase sõnul ei ole põhjust eeldada, et pooled Eesti inimesed oleksid mõrtsukad. Tema sõnul on padjaga lämmatamist keeruline tuvastada, aga tablettidest saadud mürgistuse tuvastamine ei ole probleem.
> Loe edasi |
