| Kui Tallinna-Frankfurdi lennuk on tavakohaselt viimse istmeni täis, siis öine lend edasi Jordaania pealinna Ammani on pooltühi. Lennuki pooltäis pool koosneb enamikus tõmmust rahvast. Valget inimest ootab ees teine maailm, müstiline Lähis-Ida, kirjutab Pärnu Postimees. Amman. Kell on viis hommikul. Ja hingeõhk aurab. Eestis olid plusskraadid, siin aga pole imestada, niisugune ongi araablase talv: päeval tuule käes jahe, aga vist küll igavesti paistva päikese all paras lühikeste pükstega käia. Kui päike kukub, läheb külmaks (juhtumisi kaasas olnud Saint-Exupéry «Öist lendu» oli päris kohane lugeda). Mis lühikesse püksi puutub, siis jah: Jordaanias käib küll turiste vähe ja islamimaailmal on omad tavad, aga väide, et paljaste siniste ja karvaste sääretorudega mees tänaval rahva naerualuseks saab, ei vasta tõele. Jordaanlane on selles mõttes imelik araablane, et ütleb sulle suure tõenäosusega esimeste sõnadena «Welcome to Jordan», mitte ei ürita nahaalselt midagi kaela määrida nagu ta Egiptuse või Maroko suguvend. Aga muidugi müüb ta sulle meelsasti sellise burnuse, nagu kandis Arafat (laenan, kui keegi soovib!), vesipiibu või kohaliku trummi. Ja odavalt müüb, kui veidigi kaubelda mõistad. Moslemile on vaid üks suur solvang Teisest keskkonnast tulnu võib tahtmatult traagilisi vigu teha. Nii uurisingi Jordaanias ühe esimese asjana seda, kuidas moslemitega nii käituda, et neid mitte solvata. Umbes nii, et kas on ikka sedasi, et midagi ei tohi vasaku käega ulatada, mošeesse jalga tõsta jne. Vastus oli üsna üllatav: on vaid üks ja ainus suur solvang. See on, kui kas või vihjamisi moslemi ja terroristi vahele võrdusmärgi asetad. Siis võid arvestada, et kõik vähemalt kilomeetri raadiuses on su vaenlased. Ülejäänud asjad kas antakse andeks, jäetakse tähele panemata või polegi solvang. Vähemalt üsnagi liberaalses Jordaanias. Mošeesse võib, muidugi kingi ukse taha jättes, rahulikult siseneda. Sinna koguni peab minema, sest näiteks Ammanis on need tõelised paleed. Meeste jaoks vaibaread all põrandal, naistele eraldi sissekäiguga rõdu. Marmor ja väärispuit, laes võimsad lühtrid. Igatahes tunned seal selgelt oma väiksust. Naised ja islam on omaette teema. Ammanis näeb musta peidetud naisi, kel vaid silmad “ambrasuurist” välguvad, ja samal ajal jalutab mööda mitte küll just palja naba ning ülemiste kannikapooltega, aga siiski vägagi euroopalikult riides neide. Lahendus olevat lihtne: islam kas on või ei ole südames ning kõik väline oleneb konservatiivsest või tänapäevasest meelest. Aga usk on sel rahval südames. Palvetada tuleb viis korda ööpäevas ja seepärast pole tähtis, kus vaibake maha pannakse ning Allahi poole pöördutakse. Võib juhtuda, et seda tehakse parklas kahe bussi vahel. Võib juhtuda, et jalgpallimatši teise poolaja avavile viibib, sest üks väravavahtidest ja mõlemad piirikohtunikud koogutavad Meka poole. Usud Jordaanias omavahel ei kaklevat. Mu sealne tuttav rääkis, kuidas ta koolis kristlasega ühes pingis istus, näitas mulle mitut kirikut ja väitis, et see, mis usku keegi on, polevat probleem. Tõsi küll, küsimusele, mis juhtub siis, kui kristlane ja moslem abielluda tahavad või moslemineiu islamist taganeda soovib, jäi ta vastuse delikaatselt võlgu. Kui nad elavad näiteks maal ja on väga radikaalsed moslemid, võib asi hullu karistuseni minna, ühmas ta mõne aja pärast. Mida küll need lambad söövad? Kuni 95 protsenti Jordaaniast on meie mõistes kruusakõrb. Kohati mägine, suurem osa aastast väga kuum ja praktiliselt taimestikuta. Seepärast on suurte kruusamägede vahel sõites üllatav näha karjust ja lambakarja. Iga meetri peale üks kuivanud ja tolmune rohukõrreke – mida need lambad söövad? Ega neid ole äkki õpetatud kruusa sööma? Kivine ja tolmune on ka pealinn Amman. Aga linnaositi erinev. Kui satud kesklinna, oled moodsas ja puhtas keskkonnas. Kui sõidad ringi rikaste linnaosas, siis kuuled, et selle palee (millele võrdset ei kohta isegi Tallinna lähedal Lollidemaal) ehitas tavaline mees. Aga eks me ole araabia ülikute toredusearmastusest ju juba muinasjuttudest lugenud. Saatkondade rajoonis näed kindlust, mille igas nurgas ja väravas seisab soomuk, katusel kuulipilduja ja -pildur, sõrm 24 tundi ööpäevas päästikul. Seintel on kirjad “No photos” ja see ei päästa, kui tsitadelli vargsi bussiaknast klõpsad, sest peagi peatab bussi vilkuriga auto. Aga pole imestada, ameeriklasi ja juute araabia maailm ei armasta. Küsiti minultki, kas Eestis juute on. Kui ütlesin, et muidugi, tuli järgmine küsimus: “Noh ja ?” Ning imestus, kui vastasin, et meie sellele ei mõtle, kes on kes. Satud Ammani vanalinna, leiad, et ehitanud on igaüks just nii, nagu soovi ja tengelpunga oli, ning ümberringi keeb rahvarohke araabia turg. On veel üks linnaosa – põgenike oma. Seal on iraaklasi, palestiinlasi ja teab keda veel. Amman, olgugi pealinn, tähendab kontraste. Võib juhtuda, et imetled kolme paleed, siis tuleb tühi plats telgi ning kuue kitsega ja jälle järgnevad paleed. Jordaaniale tuleb ikkagi au anda. Ammanis on koguni 40 ülikooli, seal on peale igati tänapäevaste üldhaiglate keskused vähi- ja suhkruhaigetele. Imetlema panevad laste mängu- ja lõbustuskeskused. Juhtusin nägema, kuidas sajad mustapäised ja leegitsevapilgulised lasteaiapõnnid kümnete pisikeste bussidega harimis- ja lõbustuskeskusesse toodi. Surnumeri on Jordaania pärl Amman seisab 900 meetrit ülalpool merepinda, 40 kilomeetri kaugusel asuv Surnumeri 400 meetrit allpool, seega laskusime sinna sõites 1300 meetrit. Jõudsime jahedast sooja. Ja lähemale kristluse pühapaikadele. Nebos on mägi, millelt Mooses olla näinud tõotatud maad (kuhu ta kunagi ei jõudnud). Ja tõesti: üle Surnumere näeb selgelt Iisraeli Jeeriku linna, kaugemal on ehk aimatav Jeruusalemm. Paremale jääb Süüria, vahetult enne Surnumerd näitab viit baptistide pühapaika, otse Surnumere puhkeala väravas seisab taas kuulipilduriga soomuk. «See on nüüd paradiis,» ütles üks eestlane Surnumere kaldale jõudes. Kas just nii, aga ilus ja omapärane on see ilmaime küll. Pidevalt kuivavas kunagises meres on soola 33 protsenti ja see tähendab, et uputada on end Surnumeres võimatu. Ka konna ujuda, sest jalad kerkivad veest välja ja teevad publikule nalja, mitte ei vii edasi. Allakirjutanule oli see elu esimene vesi, kus ta põhja ei vajunud ja ujuda oskas. Tõsi, Surnumeres ujumise unistus oleks peaaegu täitumata jäänud. Nimelt saime Tallinnast enne minema, kui USA president Bush seal maandus ja elu seiskas. Aga oh imet, läks mööda vaid paar päeva ja ta tuli Jordaaniasse järele! Ja arvas heaks peatuda Surnumere ääres Mövenpicki kompleksis. Õnneks suutis ta oma asjad ruttu korda saada ja lahkuda ning Surnumeri tehti taas rahvale lahti. Lõpuks üks soovitus: kui juhtute kusagil nägema Surnumere mudast, soolast või mineraalidest tehtud käte- või ihukreeme, seepe või šampoone, siis ostke. Pidavat olema maailma parimad. Kes otsib huvitavat, leiab seda igalt poolt. Kes pelgab, ärgu mingu kuhugi. Jordaaniasse läheksin tagasi. Käimata jäi muinasjutuliseks peetavas Petras ja seega nägemata Rooma-aegsed mälestised ning sellised kaljuskulptuurid, mille Afganistani metsalised õhku lasid. Aga ma läheksin igale poole tagasi. Ja läheksin kõikjale, kus pole veel käinud. Mustlase veri vist. Peab sugupuud uurima. |
