| Kui inimese ööpäevaseid ärkveloleku tunde arvestada, veedab ta tööl rohkem aega kui kodus. Pole haruldus, kui töökohas tekib keemia vastassugupoole esindajaga. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | to: oh grete
Mis alatoidetud koertest sonid? Missuguste penide kinnimaksmisest on jutt - tol ühel kasvatajal suri...
monks
haige perv mees. ego on laes ja katus sõidab.
|
|
Sekretär pani pirni
Nii polnud ka Inna elus ime, et särav ja karjääriredelil tõusev ärijuht Viktor talle väga meeldima hakkas. Hoolimata sellest, et mõlemal oli oma pere.
Armunud said tundeid teineteise vastu väljendada kas end Viktori kabinetti lukustades või autos väljasõidul. Töökaaslased ei taibanud tükk aega, millega tegu. Inna ja Viktor olid nende arvates ülitöökad ning tegid firma edendamise nimel ületunde. Sekretärineiule tundus asi veidi kahtlane.
Ühel õhtul marssis armunute “ületunnitööst” ohkavasse kabinetti nagu välk selgest taevast Inna abikaasa Mart. See oli katastroof, mille eest maksis esimese lõivu sekretär: neiu sai kohemaid kinga, et jättis töölt minnes välisukse lukustamata. Viktor kahtles, kas tegu polnud teps mitte meelega sepitsetud. Sekretärineiu pakkus talle liiga tihti kohvi ja sinna juurde sooje saiu.
Nüüd, kui armulugu avalikuks sai, pidid Inna ja Viktor otsustama, mida teha edasi. Et Viktor oli ikkagi ärijuht ja suurema sissetulekuga, ostis ta korteri. Koliti kokku. Vanadesse elupaikadesse jäi kõik vana: ühel senine mees, teisel naine. Lastega polnud probleeme: neil olid gümnaasiumiaastad seljataga ja “kodune trall” läks vähe korda. Viktori kaks poega ja Inna kaks tütart elasid-õppisid suurlinnades.
Esimesed aastad maitsesid meena: toad lilli täis, puhkused sooja mere ääres, kingitused mainekaist juveeliäridest. Kolmandal aastal juhtus Inna köögis talitades kuulma, et mees räägib koridoris poolihääli telefoni. Ta tippis paokil ukseni ja kuulis: “Kallis, ära tee skandaali! Ma aitan sind ja lapsi, ma tahan sind endiselt. Oota!”
Inna süda hakkas nii valjusti taguma, et ta pidi uksepiidale nõjatuma. Mehe samme kuuldes kiirustas ta röstrist saiu välja võtma. Viktor ei märganud naise värisevaid käsi. Sõi ainult tavalisest mõtlikumalt ja embas Innat lahkumisel leigelt. “Jumal, ta pole oma naist maha jätnud,” mõtles Inna. Viktori kahepalgelisus hakkas Innale iga päev rohkem haiget tegema. Tema polnud mõelnudki, et võiks veel oma mehega olla, ehkki mees oli Innat tagasi palunud.
Magamistoaski ilmnes varsti üllatusi. Viktor ei olnud enam tavalise vahekorraga rahul ja püüdis seebikate eeskujul igasuguseid nippe kasutusele võtta. Kas kõike just vägivallaks nimetada saab, aga Innale tegi ta tihti füüsilist valu, nii et kehale tulid sinikad.
Inna küsis endalt: kaua ma suudan kannatada? Huulil oli teinegi imestav küsimus: kuhu kadus džentelmenist Viktor?
Sombusel novembripäeval, kui jõuluootus firmaski näha oli, võttis uus sekretärineiu tal käest ja tiris Viktori tuppa. Viktor oli nii-öelda ärireisil. Tüdruk tõmbas sahtli lahti ja Inna tundis seal lebaval fotol ära naiskolleegi, kellega Viktor pidudel tantsida armastas.
“Niisiis, juba kolm naist,” pobises ta endale koridoris. Inna taipas, mis “ärireisil” mees oli.
Ta lükkas oma jutuajamist Viktoriga aiva edasi. Selleks ei jäänud ka eriti mahti, kuna Viktori ellu tuli muutus: ema kinkis talle maja. Otsustati kolida, aga korter alles jätta.
Ema oli vaikne puhas vanainimene ja Innale ta meeldis. Viktor aga otsustas järsult: ema koligu toapugerikku ja vannituppagi pole tal asja. Veest, mis tuleb WC kraanist, piisab talle täiesti. Vanainimene ärgu segagu noori.
Ühel päeval palus ema Innat, et see pojale aru pähe paneks. Inna püüdis, aga Viktor röögatas: “Lõuad!”
Ema läks advokaadi juurde maja kinkelepinguga, kus kirjalikult sees, et kui poeg ema vääriliselt ei kohtle, võib ta lepingu katkestada. Selle teo eest haaras Viktor emal õlgadest ja raputas nii, et prillid nurka lendasid: “Raibe oled, mitte ema!”
Ema aga andis poja kohtusse ja kinkeleping tühistati. Viktor ja Inna kolisid korterisse tagasi.
Ühel õhtul leidis Inna kodust veiniklaasi tagant Viktori oma endise naisega. Õigem oleks öelda “oma naisega”, sest Viktor ja Inna ei lahutanud kumbki. Külaline läinud, avas Inna suu. Ta rääkis, mida teadis ja mida Viktorist arvab. Palgaks oli siniseks löödud silm.
Inna tellis takso, toppis mõned riided reisikotti ja sõitis oma mehe juurde. Viktor karjus raevus järele: “Mind ei jäeta maha!”
“Kui sina suudad mitme naisega elada, miks mina ei peaks suutma oma mehega elada!” kisendas Inna vastu.
Möödas on aasta. Inna näeb pidevalt Viktori autot, kuhu ta ka ei läheks. Mees jälitab ja ähvardab: “Ükski naine ei jäta mind maha, mina jätan, kui vaja. Ma tallan su porri, teen tümaks!”
Inna on Viktori jälitamismaaniast väsinud. “Annan ta ahistamise eest kohtusse,” teavitas naine targu kunagisi kolleege, et jutt ahistajale ette läheks. Viktori firmast tuli ta ära. |
