Seetõttu ei tekkinud Sõrmusel ka küsimust, milline eriala valida, kuid kohe pärast Kopli Kunstikeskkooli lõpetamist teda ERKIsse ei võetud. «Kõrgkooli saamiseks oli vaja kooli soovituskirja, aga mina seda ei saanud, sest olin selline isepäine õpilane,» meenutab Sõrmus. Noormehel õnnestus siiski astuda kõigepealt Tallinna Tehnikaülikooli ehitust ja hiljem juba ERKIsse disaini õppima.
Enne vannideni jõudmist disainis Sõrmus igasugu tehnikaseadmeid, tegi mööblit, sisekujundust ja firmagraafikat. Muu hulgas pärinevad temalt firmade Idee ja Mööbel ning Stiil ja Kodu logod, Sõrmuse käe all on väljanägemise saanud ka meile kõigile Tallinna tänavatelt tuttavad bussiootepaviljonid ja telefoniputkad. 1999. aastal hakkas ta koos kursusevenna Villi Poggaga firmas Aquator vanne tegema.
Palju ideid ammutab Sõrmus oma maakodust Saaremaal. Näiteks on vannimudelite Pablo ja Vermeer sisemine kukkuv joon inspireeritud maamaja kulunud lävepakust ning Salvadori laiad ääred tekkinud tänu merest välja uhutud vanale pesupalile. «Mõtlesin, miks on pali otstes nii laiad ääred, ja kui mõistsin, et vanasti pandi pestud pesu sinna nõrguma, sain ka aru, et nüüd võib ju vanni äärele panna šampoonid või paigutada hoopis segistid,» ühendab Sõrmus oma töödes uue ja vana.
Sven Sõrmus Sündinud 16. märtsil 1955 1973 lõpetas Tallinna 24. keskkooli (nüüd Tallinna Kunstigümnaasium) 1973–1975 õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis (nüüd Tallinna Tehnikaülikool) ehitust 1975–1977 õppis Tallinna Kunstiülikoolis (nüüd Eesti Kunstiakadeemia) arhitektuuri 1982–1986 õppis Villu Tootsi kirjakoolis kalligraafiat, olulisima tööna kirjutas Tallinna raekoja restaureerimise kroonika. 1992 lõpetas Tallinna Kunstiülikooli disainerina 1999 alustas koos Villi Poggaga vannide disainerina tööd firmas Aquator. Samast aastast õpetab Eesti Kunstiakadeemias tootedisaini tudengeid 2000. aasta kevadel osales Soomes näitusel Design in Focus. On kolm korda osalenud Prantsusmaal Saint-Etienne’i disainibiennaalil 2006. aastal leidis vann Vermeer äramärkimist Eesti disainiauhinna Bruno konkursil
|
