Toit

Suurem osa inimesi on harjunud kiire elutempo tõttu lõuna- ja õhtusöögi käigu pealt alla neelama ning lauakatmisele seejuures rõhku ei pane, ometi võiks nädalavahetusel kodus kordki kauni laua katta ja perega selle ümber aega veeta.

Pärnu hotelli restorani Embecke vahetuse vanem ja Nooruse majas lauakatmise kursusi juhendav Peep Peetersoo tõdeb, et korralikud serveerimisvahendid on inimestel üldjuhul olemas, kuid neid ei kiputa kasutama.

VIIMASED KOMMENTAARID Kõuts Issand, kui vanadele  see jutt on? Kas 8-  või 65-aastastele  (soovitus hankida uued  veiniklaasid jne).... Teised kommentaarid

Serviisid kapist välja

“Vahel võiks leida selle aja, et perele lõunasöök natuke erilisemalt serveerida, üheskoos laua ümber aega veeta ja rääkida,” leiab Peetersoo, kes ise seda igal võimalusel teeb. “Näiteks tirinast suppi pakkuda on väga efektne, annab tavalisele toidule elegantselt vürtsi. Ja tänapäeval peaks iga kokk oskama toitu ka serveerida.” Ja jätkab: “Paljudel seisavad kõrgel kapis pulmadeks või juubeliks kingitud serviisid, aga neid ei taheta välja võtta, sest inimesed kardavad, et nõud lähevad katki. Ärge hoidke neid seal, võtke välja ja kasutage iga päev! Kui lähebki puruks, saab järgmise muretseda.”

Ometi rõhutab Peetersoo Pärnu Postimehele, et mõraga esemed tasuks külma närviga minema visata, kuigi neid visalt kasutatakse, sest kahju on eelmise põlvkonna nõudest loobuda. Aga kõige olulisem peaks siiski olema hügieen. Pidupäevade tarbeks tasub tema väitel teha ühekordne investeering ja muretseda omale ühtmoodi lauanõud-klaasid, sest vanad serviisid kipuvad olema eri stiilis ning muudavad laua kirjuks. Olemas võiks olla pühapäevalaudlinagi, mis erilisel puhul lauale panna.

“Kõik me joome peeneid napse, aga neid võiks serveerida õigest klaasist,” soovitab Peetersoo. Veiniklaasid peaksid olema kindlasti uuema perioodi omad, sest neis avaneb vein korralikult ja maitse tuleb paremini esile. Sama lugu on konjakiga.

Põhireeglid selgeks

Lauakatmine on suhteliselt konservatiivne ala ja mood seda suurt ei mõjuta, sellepärast on mõistlik teha omale selgeks põhireeglid, et restoranis, vastuvõtul või mõnel muul üritusel mitte hätta jääda.

Mitmekäigulise toidukorra puhul, kui taldriku kõrval on mitu rida nuge-kahvleid, alustatakse nende kasutamist väljast sissepoole. Magustoiduriistad pannakse taldriku kohale ja need lähevad viimasena käiku. Söögiriistad pannakse lõpetades taldrikule kella viie asendisse, sest siis saab teenindaja aru, et neid ei kasutata rohkem.

Tellides restoranis pudeli veini, ei maksa ehmuda, kui teenindaja kallab klaasi natuke jooki ja jääb laua kõrvale ootama. Traditsioon näeb ette, et kliendil lastakse esmalt veini nuusutada, maitsta ja kui ta kiidab selle heaks, valab teenindaja veini välja.

Pidulikumal puhul kasutatakse pabersalvrättide asemel suu pühkimiseks valgeid riidest rätikuid, et mitte klaasi määrida ja toidu maitset rikkuda. “Naised asetavad selle tavaliselt sülle, kuid mehed on kohmetumad, ei oska rätikuga midagi peale hakata. Tahetakse see lõua alla krae vahele panna, kuid see ei ole kohane,” räägib Peetersoo.

Lauakommete üle kurta ei saa

Laias laastus hindab Peetersoo, kes igapäevatöös puutub tihti kokku turistidega, eestlaste lauakombed ja etiketiteadmised üsna heaks.

“Kes on käinud nõukogude ajal restoranis, ei pea praegugi kohmetust tundma, sest traditsioonid on suuresti samad,” kinnitab ta. “Vanasti serveerisid ju kõik heeringat ovaalse liua pealt ja viina väikestest pitsidest, seda tehakse praegugi.”

Nooruse maja lauakatmiskursustel käivadki Peetersoo sõnutsi peamiselt need inimesed, kellele kõige olulisem pole põhjalik lauakatmiskommete omandamine, vaid kes tahavad end sünnipäevadel, peielauas ja vastuvõttudel mugavalt tunda.

Kui ikkagi kohmetus ligi poeb, soovitab Peetersoo jälgida kaasinimesi ja käituda loomulikult. Rusikareegel on, et inimene peaks julgelt küsima, kui ta mõnd asja kasutada ei oska või oma teadmistes kahtleb, teenindaja aitab alati hea meelega.