|
Berlini trahter on endale koha Rakvere toitlustusasutuste seas juba ammu
kätte võidelnud ja midagi uut on sealt raske oodata. Paraku tundub, et uuele ei
mõeldagi ja üritatakse vana rasva peal hakkama saada.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | mina
aga sina Andres Pulver, mine ise teenindajaks, kui nii hästi oskad. eksju !!
see ei ole kyll teen...
|
|
Oma mõtteid söögi ja teeninduse kohta jagas
Virumaa Teatajaga pillimees ja muusikapedagoog Toomas Rannu, kes arvas paljuski
samamoodi.
Häiriv muusika
Menüü on päris pikk ja nõuab tõsist süvenemist. «Hea vähemalt, et enamiku
roogade nimest on aru saada, millega tegemist,» arvas Toomas Rannu. «Kui ikka on
mingi rekkamehe roog või lustileib, siis ole mees ja katsu mõistatada,» lisas ta
ja tellis kõige võõrapärasema nimega roa - tournedos seafileest (83 krooni).
Järelepärimisele andis ettekandja selgituse, et tegemist on peekonisse
keeratud seafileetükkidega. Ja nii täpselt oligi.
Lisaks sai lauale tellitud eelroaks wrapitud pannkoogid erinevate täidistega
(44 krooni) rubriigist «õlle kõrvale» ja mereanni vokiroog.
Toitusid oodates sai sigaret süüdatud. Paar minutit hiljem tõstis teenindaja,
sõnagi lausumata, üle õla meie lauale sildi, millel kirjas palve kella 11-14
esimesel korrusel mitte suitsetada.
Hea küll, kui palutakse, siis ei suitseta, kuid arusaamatuks jäi, miks mõnel
inimesel rahulikult suitsetada lasti. Selge miinuspunkt teenindusele.
«Aga üldiselt mulle ei meeldi üldse, et siin suitsetatakse,» tähendas Toomas
Rannu, kes ise aastate eest sellest pahest lahti sai. «Mittesuitsetaja tunneb
kohe läppunud konihaisu,» lisas ta.
Aega olles teed (15 krooni) lürpides sai rahulikult juttu ajada. Ainult
kõlaritest kostev mustade meeste räpp oli häiriv. Isegi päris häiriv.
«Kui arvestada, missuguseid kulutusi nõuab ühe söögikoha tegemine, siis sel
taustal ei tohiks 10 000-15 000 krooni korraliku plaadikogu soetamiseks küll
palju olla,» arvas muusikamees Rannu.
Maitsvad toidud
Õllekõrvaseks mõeldud wrapitud pannkooke erinevate täidistega ei tihka õlle
kõrvale soovitada.
Maitsvad olid need küll ja kõlbasid igati kergemaks kõhutäieks, aga ilmselt
ei ole palju inimesi, kes armastaksid õlle kõrvale ampsata ohtra majoneesiga
singi-juustu salatit, mis sisaldab suurel hulgal tomatit ja mingit rohelist
asja. Menüüs lubatud erinevaid täidiseid polnud aga kusagil.
Praed olid samuti väga maitsvad. «Sain aru küll, miks ooteaeg päris pikk
tundus,» ütles Rannu pärast kolmandat suutäit.
«Sellist praadi hetkega valmis ei tee, aga tuleb tunnistada, et toit on oma
hinda väärt,» lisas ta.
Vokirooga kujutasime ette sisaldamas riisi või makarone, aga polnud neid
ühti. Oli hoopis segu tomatist, Türgi ubadest, maisist, suvikõrvitsast ja
paprikast. Lisaks krevetid ja teod, kalatükk otsas troonimas.
Pisut kummaline oli vaadata täpselt samasugust lisandit sealiha kõrval, tõsi
küll, ilma mereandideta. Nagu oleks ühest potist võetud.
Aga veel kord - toidud olid tõepoolest maitsvad ja selle üheks kinnituseks
on, et kumbki ei küünitanud oma kätt maitseainete poole.
Teeninduse kapsaaeda tahaks heita veel ühe kivi: lauale tuuakse leiba-saia ja
kakukesi, aga kohta, kuhu neid panna, ei ole. Üritasime kakukest küll salvräti
peale asetada, aga lõpuks oli ikka kogu laud saiapuru täis.
Ja kui tagatipuks selgus, et kaardiga maksta ei ole võimalik ja tuleb
suunduda lumemöllu, et raha otsida, sai hing ikka tõesti täis.
Letil oli silt küll, aga teenindaja oleks võinud kohe hoiatada, et kaardiga
maksmine on häiritud.
Nii et - tõesti head ja mokkamööda toidud, aga ei midagi erilist. Tüüpiline
euroopalik interjöör, mis juba pisut kulunudki mulje jätab. Ei mingit omapära.
Ja paraku ka alla keskmise teenindus. |
