Reis

Alari Koel, Vilnius

Tuhanded teadlased üle terve ilma näevad päevad ja ööd vaeva ajamasina leiutamisega. Leedulased näikse olevat sellega hakkama saanud: Vilniuse ööelu on kümmekond aastat ajast maas.

Talvisel ajal Leedu pealinna Vilniusse sõites tasub kaasa pakkida mitu paari sooja aluspesu. Külmad tuuleiilid ei anna armu ja kesklinnast ei leia ka hubaseid kohvikuid, kus end soojendada.

VIIMASED KOMMENTAARID to: m viimati kontrollisid  17. sajandil? trn Gravity on ok koht,  aga palju muud  huvitavat seal  klubimaasktikul  avastada pole. Ega  Tallinn ka palj... Teised kommentaarid

Vägisi jääb mulje, nagu oleks kõige lõunapoolsemas Balti riigis aeg seisma jäänud. Sestap pole ka midagi imestada, et Vilniuse klubielu meenutab mõne Eestimaa valla rahvamaja seltsielu.

Esimesena külastasin suurema seltskonnaga kesklinnas asuvat Cozy klubi, mis asus keldrikorrusel ja meenutas võlvkaartega katakombe. Maa-alune atmosfäär oli selgesti tuntav, õnneks mitte keldrile omane niiskus või ebameeldiv lõhn. Küll aga võis end chill-out-kohana reklaamivas klubis kohata purjakil kohalikke, kelle riietus oli vaid veidi puhtam kui ühel keskmisel hästi toitunud asotsiaalil.

Cozy tõmbenumber oli absint, mis pandi kliendi nina all brändiklaasis põlema. Ettekandja tõi ka teise klaasi, kuhu sai joogi kallata ja sedaviisi tule kustutada. Absinti joodi jugadena techno-muusika saatel, mis kohe kangesti ei tahtnud kokku sobida cosy ehk mugavustundega. Õhtu jooksul tuli lõbutsejaid järjest juurde ning kõik nad liikusid lounge’i ja tantsupõranda vahet. Palju hakkas silma umbes kolmekümneaastaseid daame, kelle rohke meik ja väljakutsuv riietus tekitas tunde, nagu oleksid nad saabunud pornofilmi võtetelt.

Et Cozy ammendas ennast kiiresti, liikusime edasi Gravity-nimelisse klubisse, kust leiab Vilniuse popimad noored ja ka pisut tänapäevasemat muusikat. Gravity välismaised DJd ja Tallinna Stereo Lounge’iga sarnanev sisekujundus päästab Vilniuse klubimaastiku suuremast häbist. Jookide hinnad oli enam-vähem samad mis Eestis (kuigi littidega arveldades tundus kõik vägagi odav). Pisut häiris punane neoonvalgus, kuid Londoni elektriline house-muusika korvas kõik puudused.

Stagnatsiooni-meeleolu jätkus aga vastavatud klubis Metro, mille seinamaalingud meenutasid teismelise poisi tuba. Täielikust õnnest jäid puudu vaid metalltorud ja nende ümber tantsivad striptiisitarid. Keldrikorrusel asuv Metro on nii uus, et garderoobigi pole veel jõutud valmis saada, seetõttu tuli üleriideid hoida oma tooli peal.

Muidu on klubi jagatud neljaks tsooniks – baar, tantsuplats, suitsuruum ja nn restoraniosa, et võimalikult paljudele külastajatele midagi pakkuda. Muusika rõhus üheksakümnendate keskpaiga hittidele. Pärast Macarenat ja Modern Talkingut ei piisanud isegi alkoholist, et nostalgiatunnet alla suruda.