Ma ei suutnud ära öelda kutsest sõita koos üliõpilaskooriga Põhja-Venemaale Arhangelskisse, sest pidasin bussireisi tundmatutel Venemaa teedel põnevamaks kui tšarterreise tuntud turismimekadesse. Ühel udusel augustihommikul võttiski reisibuss suuna Tartust Narva poole, et maha sõita 3860 kilomeetrit.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | neeger
Ega need PAZ-bussid on pea igas vähemtähtsamas asulas (st. vähem tähtsam kui Moskva või S.Peterburg)...
ikka
ei jäeta jonni ja igal pool, kes kuskil liiva näeb kirjutab düün, düün, düün, düün. eesti keeles on ...
|
|
Esimesena kohtusime Laadogaga, kuid selleks tuli Novaja Ladoga asulas mööda auklikke, umbrohust palistatud tänavaid kõigepealt üles leida tee, mis viiks Euroopa suurima, 18 000-ruutkilomeetrise järve kaldale.Madalapõhjaline buss ei tahtnud kuidagi kanalit ületavale puusillale mahtuda ja ette tuli võtta jalgsimatk. Vanad mootorpaadid tuhisesid Volhovi jõelt uhkeid kaari tehes kanalile, sealsamas asuva viltuse puutrepiga helesinises külapoes küsis rahvas võrdse innuga nii leiba kui vodkat. Õhus oli nostalgiat.
Õnneliku juhuse tahtel pääsesime Sofia katedraali, mis pärast aastatepikkust renoveerimist tänavu juulis avati. See on linna vanim kiviehitis, rajatud juba Ivan Groznõi ajal. Meie giid osutas katedraali erinevustele teistest kirikutest – 17. sajandi meistrite kätetööna valminud 5000 ruutmeetrit seinu ja kuppellaed on kaetud mahedatooniliste freskodega. Kuldselt ei hiilga ka kiriku kuplid, need on hallid, nagu algselt. Kontrastid Arhangelskis Käsu rajada Severnaja Dvina jõe kalda kõrgele neemele kindlus andis Ivan Groznõi. Kuni Peterburi rajamiseni oli 1584. aastal asutatud puumajadega Arhangelsk Venemaa ainus meresadam ning siit on läinud teele Arktika esmaavastajad. Laevaehitustehased ehitati Peeter I ajal, nüüd domineerib linnas puidutöötlemine ja siinse merekaubasadama kaudu käib Venemaa kaubavahetus paljude lääneriikidega. Severnaja Dvina voolab 45 kilomeetri pikkuselt läbi linna ning uusim sild on koguni viie kilomeetri pikkune. Elanikke on Arhangelskis 350 000, kuid nagu kurdavad kohalikud, rahvaarv kahaneb ja rahvastik vananeb. Veel kaks aastat tagasi sõitsid linnas elektritrammid, nüüd uhavad ringi konduktoritega väikesed PAZ-bussid, trollid trügivad vaevaliselt auklikel teedel, kered roostekirjud. Peatänav Voskressenskaja oli samuti paljudes lõikudes remondis, pügatud muru sai näha vaid valitushoonete ümbruses Lenini väljakul. See kena plats on noorte lemmikkogunemispaik. Ning kuigi Lenin pole ammugi enam Venemaal jumalus, ei kiirusta rahulikud põhjamaalased kuju mahavõtmisega. Arhangelski külje all avati 1973. aastal Venemaa kõige põhjapoolsem vabaõhumuuseum Malõje Korelõ. Avatud taeva all tutvustavad kaunite nikerdustega palktared, kabelid, kellatornid, saunad, veskid, vanad paadid ja tööriistad oma siinse rahva kultuuri- ja ajalugu. Põhjamaine puitarhitektuur ongi üks tänase linna võludest. Tavaelus seisavad luitunud nikerdustega elumajad kurb-väsinuina lokkava rohu keskel, otsekui remonti anudes. Samas stiilis uusvillad toonitavad kontraste. Kohalikud oma majade ümbrust ei niida, kõik on looduslik ja lokkav.
Kurski ehitanud tehases Minek Valge mere äärde rippus õhus, sest selgus, et aatomiallveelaevu tootvasse Severodvinskisse välismaalased loata ei pääse. Selleks on vaja Venemaa sisejulgeolekutalituse kirjalikku luba ning veenev taotlus peab olema esitatud vähemalt 35 päeva enne sõitu. Meil sellist luba muidugi polnud, kuid otsustasime riskida.
Rentisime meid kohapeal võõrustanud eesti seltsi esimehe Jüri Rebase abiga kaks PAZ-bussi. Venemaal oli leinapäev, lipud Donetski lennukatastroofi puhul pooles mastis. Oli 24. august ja tavatult soe. Seisime silmitsi lummavalt sinise Valge merega – nii sinist merd ei osanud meist keegi oodata. Mõõnast olid jäänud rannakuivale punased meduusid. Ranna lähedal seisab ankruga mälestuskivi inglise kaptenile, kes randus siin 1553. aastal.
Siinsamas asuva aatomiallveelaevu tootva tehase väravaist väljus mõne aasta eest ka 12. augustil 2000 Barentsi meres hukkunud Kursk, mille mälestuseks seisab Severodvinski düünides mälestusmärk. Samuti tahetakse hukkunute mälestuseks rajada kasesalu, esimesed kümme puud on juba kasvamaski.
Ei ühtegi eestlast Kui olin kahekümne aasta eest esimest korda Arhangelskis, oli valgete ööde aegu linnas sadu turiste. Lõbusõidule Severnaja Dvinal tekkisid lausa järjekorrad ja Solovetsi saartele sõitnud laev oli viimse kohani täis. Nüüd laevaühendust enam pole, võrratu looduse ja arhitektuurikompleskiga saarele pääseb lennukiga. Edasi-tagasi lennuks kulub 4400 rubla ehk terve kuupalk. «Ma pole neliteist aastat turiste sõidutanud,» rääkis jõelaeva kapten Juri Vorontsov. Üürisime laeva (450 rubla pilet) ja tegime lõbusõidu koos meid võõrustanud Riikliku Akadeemilise Põhja-Vene Rahvakoori lauljatega. «Turiste käib vähe, peamiselt tullakse Skandinaaviast, eestlasi küll ei mäleta,» mõtiskleb aastaid Dvina hotellis toateenijana töötanud Zinaida. Eelmisel korral peatusin samas kõrghotellis, mis toona oli Inturist. Siis maiustasime suitsupaltusega, mille peale rahakott enam ei hakka. Kuigi kalade, õllede ja vodka valik võtab Arhangelskis silmad kirjuks.
> Loe edasi |
