Värvikas kommuun tudengimekas (21)
11.11.2006 00:01
Eva Kübar
Tartu kesklinna vanas kivimajas asub kommuunikorter, kus riidepuud hoiab kinni pliiats ja toaseinaks on papist külmakapiümbris.
See on seitsme Tartu Ülikooli tudengi lihtsate vahenditega kokku klopsitud hubane päris oma paik.
Maja, kus üürikorter paikneb, ehitati 1939. aastal, ja selle aja hõngu on
tunda seniajani – kõrged laed, avarad toad ja päevinäinud ahjud, kuhu katkistest
korstnatest aeg-ajalt kive maandub. Kokku 90 ruutmeetrit pinda ning peaaegu neli
tuba – kolm suuremat ja üks pisike, nn teenijatuba. Elanikke on seitse – igas
toas kaks tütarlast pluss üks poiss ihuüksi nelja ruutmeetri suuruses
teenijatoas laiutamas. Esimesed tudengid saabusid kommuuni neli aastat tagasi, võttes vastu tühja ja kõleda, ilma ühegi mööblitükita korteri. Ajakirjandust õppiv Eve Tisler meenutab, et koht tundus kohe algul tore, kuna tapeedilaadne asi oli seinas ja mingid klaasid akendel ees. Hubast tunnet muidugi polnud, aga see tuli kuidagi saavutada.
«Kodune tunne tekkis siis, kui me mööblit tooma hakkasime,» räägib Eve. Suurem osa kraamist on kohale tassitud Narva maantee tornühikatest, kus enne remonti kõik vanad lauad, kapid, diivanid ja tugitoolid vabalt saadaval olid. Nii kuulub igasse tuppa kohustusliku sisustuselemendina maast laeni ulatuv raamaturiiul. Tapeedid ei kannatanud algusaegadel kriitikat üheski toas. Neljast eluruumist kolm on aastate jooksul uue väljanägemise saanud. Vastavalt elaniku isiklikule maitsele – üks värvis toa puna-siniseks, teine kleepis seina romantilise roheka porte, kolmas meisterdas oranži ja taevasinine ruumi. Üks lihtne viis, kuidas elamine omanäoliseks teha, on riputada seintele isetehtud pildid. Saksa filoloog Hella Jansons näiteks joonistas vesivärvidega ajalehepaberile hiiglasliku orava. «Üks sõber mõtles, et õpetab mind maalima, aga kuna suuremat paberit, kuhu saab vabama käega maalida, polnud, siis kleepisime pinna kokku vanadest Sirpidest. Päris äge jäi,» rõõmustab Hella. Ka kommuuni kõige värskem elanik, semiootikat õppiv Keiu Virro tundis end kohe koduselt, kui luges WC-seinalt kirja «Liinil töötatakse» või uuris lähemalt oma toas olevat sirmi. «Lahe, et need sildid on igal pool ja ütlevad midagi tobedat või naljakat,» mainib Keiu. Kommuuni ainus mees, infotehnoloogiat õppiv Janek Priimann elas enne Narva maantee remonditud ühiselamus. Steriilne eurokeskkond polnud aga tema jaoks. Kommuunis on lihtsalt hubasem. Oma neljaruutmeetrise toaga on poiss ülirahul. «Algul oli probleem, et kas kõik mahub ära, aga siis said asjad täpselt üle mõõdetud ja sentimeetri pealt mahub,» kiidab Janek, kes on suutnud teenijatuppa paigutada nii voodi, kirjutuslaua kui ka väikese kapi. Kodutunnet tekitab Janek modernsel moel – valge Macintochi arvuti kõlarite küljes on sinine tuluke, mis pimedas toas seintele värvilaike tekitab. Sotsioloogiatudeng Helen Solovjev ütleb, et temal on tulekiiks. Hubasus tähendab tüdrukule klaaskandikutäit küünlaid, mida ta õhtuti põletab, ise samal ajal kirjutades ja mõtiskledes. «Maal vanaemaga põletasime kogu aeg hingedeajal küünlaid,» räägib tumedapäine Helen. «Elav tuli on elustav ja hea.» Ahjuküttega korteris on tulel hoopis teine tähendus kui keskküttega paneelmajas. Seda mõistab ka uustulnuk Keiu, kes on veendunud, et tulevane päris oma kodu saab olema kui mitte päris ahju, siis vähemalt kaminaga. Kogu kamp kinnitab, et vana korteri elamisväärseks muutmine on asendamatu kogemus ja aitab edaspidi ka oma kodu sisustamisel julgem olla.
|
