Kasu

On reede pärastlõuna, kell tiksub kohe pool kolm. Seisan närviliselt kesklinnas ja kogun julgust, et eksperimenti tegema minna.

Olen võtnud eesmärgiks välja selgitada, kas minult, 15-aastaselt tüdrukult, küsitakse alkoholi ja tubaka ostmisel dokumenti.

VIIMASED KOMMENTAARID Maarja to van: ütlesid  nii..''Koolikaaslaste  silmis oled sa ikka  alla keskmist...  '' ..ütleks selle  peal... Maarja To asd : ütlesid, et  mine osta ajud endale  poest, vaata kas  müüvad. ..Kolm  võimalust kas :  kirjut... Teised kommentaarid

Väljas puhub vali tuul ja termomeeter näitab ainult kümme kraadi sooja. Panen värisevad käed taskusse. Astun Viljandi suurimasse ostukeskusesse ja käin sihitult ringi. Avastan end peagi purgisuppide juurest. Inimesed ümberringi arvavad kindlasti, et plaanin midagi. Kahtluste vältimiseks võtan julguse kokku ja sean sammud alkoholileti juurde.

Palun kokutades siidri ja suitsupaki, rahakott kukub kaks korda maha. Müüja ei lase ennast minu vanusest häirida, võtab palutud kaubad rahulikult riiulilt ning lausub: «66.40, palun.»

Olen hämmastuses. «Ei, aitäh, tegelikult ma ei soovinudki,» sõnan rahulikult ja lahkun pooljooksuga kauplusest.

Tatsan mööda kitsast kõnniteed teise kesklinnas asuva poe poole. Seekord lähen viivitusteta alkoholileti juurde ning palun järjekordselt ühe siidri ja suitsupaki. Müüja vaatab mind ligi pool minutit suurte silmadega, plaksutab ripsmeid ja küsib lõpuks dokumenti. «Te olete tubli. Jätkake samas vaimus,» ütlen talle. Lahkun enesekindlamalt, kui tulles.

Vihma on hakanud sadama. Võtan suure värvilise varju pea kohale. Jalutan läbi porilompide väiksemasse toidupoodi, kust plaanin osta ainult alkoholi.

«Palun üks Saku õlu.» Müüja ulatab lahkelt pudeli, mille hind on peaaegu 20 krooni. Lausun: «Vabandust, ma mõtlesin ümber,» ja jalutan teiste ostjate pilkude saatel poest välja.

Võtan jalad selga ja hakkan kõndima Paalalinna. Olen juba valmis mõelnud, kuidas kaupluses kokutamata meelemürki küsida, kuid kohalejõudmise ajaks ununeb see kindlasti. Vihmavarjust pole mingisugust kasu. Poe ette jõudes olen läbimärg.

Uksed avanevad iseenesest. Astun suurde majja. Naeratades küsin leti juures õlle. Müüja ütleb muiates, et olen liiga noor, ning nõuab dokumenti. Selle unustasin oma sõnul kahjuks koju. Õlu jääb saamata ja ma lähen tilkudes vihma kätte.

Hüppan bussi peale ja sõidan Männimäele. Tugeva mõttetegevuse tõttu olen peatuse maha maganud. Kirun ennast mõttes. Teel poodi kumiseb peas fraas Katie Melua laulust: «The cigarettes you light, one after the another» («Sigaretid, mille sa süütad üksteise järel»).

Jõudnud kaupluse ette, teen raskelt käiva ukse lahti ja sammun otsejoones müügilaua juurde. Süda ei taha enam saapasäärde hüpata nagu eelmistel kordadel.

Olin bussis otsustanud, et seekord küsin midagi kangemat.

«Tahaksin osta viskit. Mida te soovitate?» Müüja ulatab hirmkalli pudeli, mille eest saaksin kaks korda bussiga Tartusse ja tagasi. Vaatan põrnitseva pilguga ja tunnen pettumust. Jooksen ühegi sõnata välja ja tardun kaupluse ees. Neli poissi, silma järgi vaadates alaealised, kõnnivad minust mööda. «Ostame õhtuks mõne õlle,» teeb üks neist ettepaneku.