See, et Eesti, Läti ja Leedu õlletootjad villivad vastastikku nii õlut kui ka karastusjooke, ei ole ammu enam uudis. Samamoodi ei ole uudis see, kui kodumaine jäätis osutub hoopis Lätis toodetuks. Et ka Eesti tootja nime kandev leib võib olla pärit Leedust ning piimatooted Läti liinidelt, on paljudele märkamata jäänud.
Tavaline ostja jääbki selles osas tihti teadmatusse, sest imeväikses kirjas tootjainfole pakendil ei pöörata eriti tähelepanu. Eesti suurima leivatootja Leiburi juhi Ants Promanni sõnul on vale rääkida, justkui müüdaks näiteks Leedus valmistatud leiba siin massiliselt. Sortimendis on see aga olemas ning nii on just Leiburi Taluleiva nime kandvad kaks toodet tegelikult Leedus tehtud.
Erinevad liinid «Me räägime siin marginaalsetest kogustest, sest leib on ikkagi kodumaine,» rääkis ta. «Samas peame inimestele pakkuma võimalikult laia sortimenti, kuid väikeste koguste puhul ei ole majanduslikult mõtet neid investeeringuid teha.» Leiburi omanikel on tehased nii Lätis kui ka Leedus ja nii vastastikku tooteid jagataksegi, sest ühel on ühtmoodi ja teisel teist laadi liinid. Tallinnast viiakse lõuna poole näiteks Kuldset röstsaia ja uusi vormisaiu. Loomulikult müüakse neid teisel pool piiri kohalike nimedega. Eesti piimaturu liider Tere laseb Lätis oma rüüsse panna aga väikseid kohvipiimapakke ja maitsepiimu ning on varem piiri tagant toonud ka kisselle. Ettevõtte juhi Kadi Lamboti sõnul plaanitakse tulevikus piiri taga tootma hakata veel mõnda toodet, kuid nende nime ei soostunud ta praegu avaldama.
«Enamasti on tegemist kaubaga, mille müügiarvud ei ole suured ning mille pakend on millegi poolest eriline,» rääkis Lambot. «Väikeste mahtude puhul ei ole meil mõtet ise selliseid liine soetada, kuid samal ajal tuleks pakkuda võimalikult suurt valikut,» kordas ta Promanni mõtet. Nii Lamboti kui Promanni kinnitusel pole alust karta, et teistest riikidest tellides tehakse kvaliteedile allahindlusi tiheda kontrolli all on nii tootmistingimused kui ka tooraine. Spetsiifiline leib Mida aeg edasi, seda rohkem peaks Lamboti hinnangul suund, et tööstused spetsialiseeruvad kindlatele tootegruppidele ning tellivad ülejäänud kauba allhankena, vaid süvenema. «Kõik tööstused otsivad võimalusi tööd tõhustada, sest sellest võidab ettevõtja kõrval odavama hinnana ka tarbija,» kinnitas ta. Kui spetsiifiliseks tööstused minna saavad, näitab aeg. Promanni sõnul leivatööstuses piiriülene tootmine siiski eriti laieneda ei saa. «Näiteks küpsisetööstuses on see muidugi võimalik, aga leiva puhul mängib rolli värskus, maitse, rahvuslikud traditsioonid ja harjumused ning inimeste maitsed on selles osas suhteliselt konservatiivsed,» lausus ta. «Praegugi räägime Taluleiva puhul mõnesaja kilogrammi müügist päevas.»
Tarbijat sunnivad sellised suundumused järjest enam pakenditele tähelepanu pöörama, sest päris paljud eelistavad põhimõtteliselt kodumaist toitu. Muutused ei ole päris märkamatuks jäänud ning tarbijakaitseameti peadirektori Helle Aruniidu sõnul on selle üle protesti avaldatud.
«Ma ei saa öelda, et selliste probleemidega meie poole palju pöördutaks, kuid avaldusi ja kurtmisi ikka on olnud,» rääkis ta. Tootjatele saab midagi ette heita aga harva, sest olgu kirjad pakendil kui tahes väiksed, olemas need seal ikka on ja sellega on seadusetäht täidetud. Avalik protest Nii saab Aruniidu sõnul sellist trendi pidurdada vaid inimeste avalik protest ja vastuseis, sest eks ta kummaline ole, kui harjumuspärast Eesti nime ja Eesti tootja kirja kandev kaup tegelikult sootuks piiritagune on. «Samas oleme Euroopa ühisturu liikmed ning peame arvestama kõigile kehtivate mängureeglite ning üldiste suundadega,» nentis ta. Tarbijakaitseamet on Aruniidu kinnitusel tegelikele puudustele alati tähelepanu juhtinud. Nii tehti tema sõnul ka Leiburiga, kelle Taluleiva pakenditel jäi alguses segaseks, kes on tootja ja kes pakendaja. Seda, et tarbijatele võib kauba päritolu segaseks jääda, tunnistas ka Eesti Toidutööstuste Liidu tegevjuht Sirje Potisepp. Samas ei ole tema sõnul väga palju võimalusi, kuidas infot inimestele paremini edastada. «Tootjatele on pakendid olulisemaid kulutusi ning sestap pole mõeldav, et ladudes hoitaks hulgaliselt erikeelseid pakendeid,» rääkis ta. «Nii tehaksegi pakendid mitmekeelsed ning katsu sa näiteks kohukese paberile asju suuremalt trükkida.» Nii soovitab Potisepp inimestel pettumuse vältimiseks pakenditele rohkem tähelepanu pöörata ning kui midagi segaseks jääb, müüjatelt lisa küsida.
Salapärane private label Suuremate kaubanduskettide rahvusvaheliseks muutumisel teevad võidukäiku ka kauplusekettide oma kaubamärgid ehk private labelid, mille all kaupu müüakse. Näiteks Rimi ja Säästumarketi ketis on juba kuid müügil Balti Luxi nimeline piim. Seda toodab tegelikult Tere, kuid Tere traditsiooniline 2,5-protsendine joogipiim on poekettide jaoks kilesse pakitud. Samades kettides on paljud kaubad müügil ka EuroShopperi kaubamärgi all.
> Loe edasi |
kõik galeriid
