UNESCO eksperdid kratsivad kukalt: massiturism muutub paljudele maailma kultuuripärandisse kantud unikaalsetele objektile rängaks taagaks. Juba praegu on kümned haruldased looduskeskkonnad, ajaloo- ja kultuuriväärtused ohtlikult lähedal hävingule. Õilsatest eesmärkidest (ikka harulduste säilitamiseks ja kaitseks) jahvatav turismitööstus käitub tihti kui ablas ahjualune. Ajakiri National Geographic avaldas aasta viimases numbris eksperthinnangu maailma armastatumatele turismisihtkohtadele ja tulemused olid jahmatavad: paljud neist on alla käimas, hävimisohus või kommertsialiseerunud. Jättes kõrvale sõjad ja loodusjõud, on olulisim põhjus totaalne ülerahvastatus ja ekspluateerimine. Päevast päeva tuhandete jalgade ja kätepaaride tatsumine ja katsumine, kivikeste ja merekarpide taskutesse toppimine on paljudele paikadele juba paraja põntsu pannud. Kui Giza püramiidid või Taj Mahal suudaksid inimkeeli kõneleda, hüüaksid nad juba ammu: «Kerige minema!» Looduse- ja ajalooimed on võhmal oma turjal trampivatest massidest, tüdinud meie lämmatavast huvist. Ühtviisi kõrini on turistidest nii Belize korallrahul kui Hiina müüril. Kuid mis teha, iga reisimehe peas on oma unistuste esikümme, kust ta tahab läbi kapata. Aga selliseid on miljoneid! Maailmpärandit tuleb praegu kaitsta juba meie endi eest. Kujutage ette, et Kihnu vallavalitsus palkab tööle ühe supermüügimehe ja hakkaja PR-näitsiku. Mis Kihnust koos oma kadakate ja körtidega pärast seda PR- ja müügiorgiat järele jääks? Paari aastaga võiksime armsast saarest suu puhtaks pühkida ja unustada, et see kunagi üldse olemas oli. Või meie sood ja rabad, metsad ja voored – üksteise kukil elavad lääneeurooplased juba maiustavad mõttes sellega, mis meil siin tagasihoidlikul kodukamaral olemas on. Hiljuti valis brittide reisiajakiri Wanderlust rabamatkad Eestis üli-cool’iks paigaks. Eks nad hakkagi tulema, kuid kas saame enne käe ette, kui rabad kuivaks ja künkad lamedaks trambitakse, kui viimnegi uruhiir on topiseks tehtud ja kõik kolm rändlindu üle loetud? Või teeme seda ise? Peame hoolega vaatama, et meie praegused turismi kandetalad meile homme kolinal kaela ei kuku, et me oma maad ahnusest ära ei lörtsi. Ja mõtlema sedagi, mida mõistlikku oma ilmakuulsusega peale hakata. Peale selle et mõned tublid inimesed europrojekti kirjutamise selgeks saavad. |